«Haiglas ei ole uusi ketse vaja. Enne surma ei ole üldse uusi jalanõusid vaja»
28. veebruar 2024, 13:39
/nginx/o/2024/02/28/15917524t1h78da.jpg)
Loe katkendit Cornelia Travniceki äsja ilmunud noorteromaanist «Ketsid», mille on saksa keelest tõlkinud Madli Oras. Teose peategelane Mae jutustab ühtaegu vaimukalt ja valusalt üleskasvamisest nähtamatu lapsena haige venna kõrval, lähedase kaotusest, perekonna purunemisest, tõstab ühiskonna silmakirjalikkuse vastu mässu ja maitseb ka tänavaelu.
Arstid proovisid venda kemoteraapia abil nii kaua lahustada, kuni vähk ära kaob ja temast ainult head osad alles jäävad. Oli näha, kuidas venda järjest vähemaks jääb. Kujutlesin, et lõpuks jäävad temast alles ainult valged kuulikesed, mida kurbuse vastu võtta.
Kui ma ühe teise külaskäigu ajal venna pead puudutasin, ei olnud seal enam isegi lühikesi karvu alles, kõigest pehme, natuke kuivanud nahk, mis oli oimukohtade ümber pingul. Ta istus voodil ja tal olid jalas uued jalanõud, punased ketsid, mille õmblused olid ikka veel lumivalged, tänavamustusest puutumata. Haiglas ei ole uusi ketse vaja. Enne surma ei ole üldse uusi jalanõusid vaja, kõige vähem veel selliseid, mis maksavad kaks korda rohkem kui need, mida vanemad kasvavale poisile tavaliselt ostavad. Aga vend ei kasvanud enam, ja nii jäid veel ainult kingitused.
Niisiis istus ta voodil, piimvalge, haiglakitlis, ja tagantjärele paistis mulle palat täiesti värvitu, ainult punased ketsid särasid.
Kui ma poodi sisenesin, oli mul püksitaskus kolm eurot ja nelikümmend kolm senti. Tavaline värk, kui elama peab mineraalveest ja kuivanud leivast. 50 senti, mis avalik WC puhtteoreetiliselt maksab, selles enam ei sisaldu.
Vasakus käes oli mul paberkott kahe täisterakukliga ja paremas jogurtijook. Seisin niimoodi puuviljariiuli ees ja olin ahastuses. Tervislikult toituda saab ainult kõrgklass, mõtlesin ja vaatasin üksteise järel hinnasilte. Tänavalastest ilmselt oodatakse, et nad toituvad põhimõtteliselt ja eranditult purgiõllest, see on nimelt pidevalt allahinnatud. Ja üks purk on ju tõepoolest odavam kui kaks kuklit. Kuklas Tamara manitsus raha mitte ebavajaliku peale kulutada, sirutasin käe õunte poole ja mõtlesin, millise juustuvalikuga delikatesside lett ahvatleda võiks. Viinamarjad sinihallitusjuustuga. Võtsin kaks õuna. Ja küsisin 100 grammi goudat, sest see kõlab nii peenelt, seejärel läksin kassajärjekorda, kus minu ees oli ainult üks vanem naine. Vaatlesin huviga tema rangelt seotud halli krunni, käru, mille käepidemest ta kramplikult kinni hoidis, ja tema pluusi kõvaks tärgeldatud kraed.
Kuus eurot millegagi, ütles kassapidaja igavledes nätsu närides, ja mina vastu: «Hull olete?»
Ta võttis veepudelist lonksu ja heitis silmanurgast pilgu paberkotile mu käes.
«Kas see on meilt?»
«Ise küpsetatud,» vastasin ning haarasin juustu ja õunad. Jogurtijoogil olin lasknud juba õlakotti kaduda.
Kuus eurot millegagi, kordas ta, ja ma ütlesin prooviks õiges Viini murdes armastavalt «mine sitale», sest igasugune pikem seletus rahapuudusele tundus üleliigne.
«Te olete passiiv-agressiivne,» leidis kassapidaja.
«Passiiv-agressiivne? Mina? Ma olen täitsa aktiiv-agressiivne!» karjusin vastu ja astusin järsult sammu tema poole. Ta võpatas, nagu oleksin talle kallale karanud, ja tema käed otsisid midagi kassa alt, nii nagu teevad röövi ohvriks langenud pangatöötajad Ameerika mängufilmides.
«Vaevalt et sellel pisikesel filiaalil häirenupp on,» sõnasin rahulikult, võtsin oma ostud, asetasin kassapidaja ette nii palju raha, nagu mõistlik tundus, ehk kõik, mis mul oli, ja lahkusin poest.
Ta vaatas mulle läbi suure aknaklaasi järele ja jõllitas siis enda ees olevat raha, justkui oleks äsja kummalisest unenäost ärganud.
Ärkan tundega, nagu üle mu käe sibaks sipelgas. Pühin kõigepealt putukatunde ja siis veel viimase uneraasu käeliigutusega minema. Minu kohal tibutab telgikatusele. Õnneks on meil see peotelk. Mõtisklen, kas häda korral saaks ka telgis lõket teha. Nälg näpistab jälle, nagu alati pärast magamist. Keegi vilistab telgi ees lõbusalt, see saab olla ainult Jakob. Tõmban magamisruumi ukseluku lahti ja näen teda matkatoolil vedelemas. Jakobi ees lebab väike oksahunnik, millest tõuseb aegamisi suitsu. Telgiuks on lahti ja ninna lööb märja maapinna külm lõhn.
«Ka jälle ärkvel?» küsib Jakob, ilmselt retooriliselt, nii et ma ei ütle midagi, ainult kissitan vihmase päeva hallis valguses silmi. Ikka veel liiga hele.
«Süüa tahad?»
Jakob lööb rõõmsameelselt ühe muna teise järel vastu vanavanaema-aegse raudpanni serva puruks, selle külge tekib lõpuks kindlasti paks krõbe koorik. Lasen endale leivakääru ühte ja kahvli teise kätte suruda, ja ühtäkki vedelen ka mina matkatoolil, põlvedel papptaldrik kuuma munaroaga. Tuul puhub peeni vihmapiisku viltu telki sisse.
Õpetaja lajatas minu ees raamatuga vastu lauda, ma ehmatasin ning mu mõtted Tamarast ja rahulikust päevast pargis katkesid.
«Nägite ilusat und, Reimel?»
«Just nii, sir,» ütlesin laia suuga haigutades.
Ta nägu lähenes minu omale ja mul oli tunne, nagu hingaksin sisse õhku hõõgveinitopsist.
«Enda üle irvitamisega saan ka ise hakkama,» sisistas ta.
«Kuidas soovite,» ütlesin, nüüd ärksamana, «olge lahke.»
Kui ta oleks olnud koomiksitegelane, oleks tema pea hetkeks aurukatlaks muundunud.
«Te oskate mulle kindlasti jutustada, millest me eelmises tunnis rääkisime.»
«Ei, ma ei olnud siis kohal.»
«Aga te oleksite pidanud kohal olema.»
«Kas ma jäin millestki ilma?»
«Loomulikult jäite millestki ilma.»
«Näiteks millest siis? Sellest, kuidas te poole tunni pealt ära kaote ja plaskust lonksu võtate? Kuidas te meile jälle oma perekondlikust nädalavahetusest jutustate, kuigi te suusakursuse ajal kunstiõpetajaga samas toas magasite? Jah?»
Sel ajal kui ta õhku ahmides sõnu otsis, pühkisin oma asjad laualt ühe käeliigutusega kotti, haarasin jaki ja lahkusin. Klassiruumis minu selja taga jäi vaikseks.
Olime Mae ja Mara – mitte päris terviklikud, ühel puudus esimene ja teisel teine silp. Seevastu olime teineteisel olemas. Ilusa ilmaga Mariahilfer Straßel pingil, kus vaatasime pealt, kuidas ilusad tüdrukud poest ühe kilekoti teise järel välja tassisid. Halva ilmaga Karlsplatzi metroojaamas – alles viimasel ajal, sest Westbahnhofis mängiti nüüd kogu aeg free jazz’i ja seda ei kannata ükski inimene välja. Tamarale meeldis, kui ma ütlesin «Mae ja Mara». Minagi meeldisin Tamarale.
«Kas sul on natuke peenraha?» küsis ta ühelt kapuutsiga pusa ja laiade pükstega tüübilt.
«Ikka, aga mitte sinu jaoks,» ütles tüüp.
Kui ta edasi kõndis, sülitas Tamara talle järele.
«Vahel lihtsalt ei vea,» ütles ta siis mulle ja võttis õllepurgist lonksu. Tamara aheljõi. Kui ta jõi pudelist, mida harva juhtus, kasutas ta tühja pudelit uue avamiseks. Neil hetkedel vaatasin tema musti küünealuseid.
Kui ma Tamara esimest korda koju tõin, läks ta kingi jalast võtmata elutuppa, istus rätsepaistes helesinisele diivanile, õllepurk käes, ja ootas, et ma teleka käima paneksin. Telekast tulid pärastlõunal alati kohtusarjad ja meid ajas naerma, et kodututel olid näos alati mustusetriibud, nagu keegi oleks pintsliga pruuni värvi lõuendile kandnud.
Kui ema koju jõudis, ei öelnud ta midagi, ka selle kohta mitte, et ma Tamaral terve aja, kui me diivanil istusime, käest kinni hoidsin. Alles siis, kui Tamara oli ära läinud, küsis ema, kas ta pole minu jaoks liiga vana, ja tema hääles oli külm alatoon.
«Ei. Pealegi, kas mitte sina ei ütle alati, et «inimene on nii vana, kui vanana ta end tunneb»?»
Ema nägu muutus karmiks ja ta ütles: «Seda ma näen, kui vanana ta end tunneb.»
Kui oleks minu teha, teeksin kohe pärast sööki lõunauinaku, aga Jakob ei ole nõus.
«Võtsin ekstra puhkuse, nüüd teeme ka midagi. Nii, nagu sa tahtsid!»
Lasen vihmal demonstratiivselt ninale sadada, välistades ühemõtteliselt matkamise, ujumise ja kõik teised tavalised ilusa ilma tegevused. Küla ei näe ka just kutsuv välja.
«Loeme parem,» teen ettepaneku.
Jakob paistab natuke pettunud, aga võtab ajalehe ja lööb selle lahti. Mina võtan «Anna Karenina» – lugu on ju samal tasemel nagu värskeim kõrgema seltskonna kõmuajakiri, lihtsalt paremini sõnastatud.
Ma pole jõudnud veel poolt lehekülgegi lugeda, kui Jakob järsku valjusti naerma pahvatab. See on selline naer, mis annab signaali – ma lugesin midagi naljakat, küsi, mis see on.
Olen jätkuvalt vait.
Jakob ootab, mina hoian muiet tagasi.
«Selline lugu,» pomiseb ta.
Kuna ma ikka veel ei reageeri, hakkab ta mulle artiklit lihtsalt ette lugema.
«Ma juba lugesin seda,» ütlen lakooniliselt ja keeran lehte.
Vihma sajab järjest raskemalt telgikatusele, taustamüra valjeneb. Olemine muutub tasapisi niiskeks, peaaegu külmaks. Panen pea raamatule ja sulgen silmad, kuid iga paari minuti tagant äratab mind Jakobi naer.
Näen unes mehi, kes kukuvad puu otsast otse mu jalge ette. Neil on käes õunad, mille üks külg on punane ja teine roheline.
«Tere,» ütlevad mehed, «minu nimi on Paul.»
«Tere, Paul,» ütlen ja võtan ühe õuna.
«Punane või roheline?» küsib üks Paul.