Õpime ka iseennast tundma kuni surmani, teisest rääkimata
Kokkuvõtlikult viitab Niibergi sõnul enamik kooselu püsivust käsitlevaid uuringuid järgmistele teguritele, millest esikohal on tugevad moraalsed ja religioossed tõekspidamised, järgneb majanduslik sõltuvus teineteisest, teineteisega arvestamine ja teineteise tunnustamine, laste olemasolu, põlvkondadevaheline positiivne sidusus ja alternatiivsete suhete võimaluste vähesus (väike kogukond – kõik tunnevad kõiki). «Uurimused on näidanud, et suhte püsivuse ja kooselu õnnelikkuse üheks määravamaks teguriks on konfliktide lahendamise oskus. On selgunud ka fakt, et ainult 1/3 kõigist probleeme tekitavatest vastuoludest on lõplikult lahendatavad. Seega on väga tähtis leida kompromisse nii, et ükskord jääb ühele ja teinekord teisele õigus enamaks,» nendib ta ja lisab, et 2/3 konfliktsetes olukordades tülitsevad partnerid situatsioonide pärast, mille taga on fundamentaalsed erinevused, nagu temperament, sugu, võimed, väärtushinnangud.
/nginx/o/2024/02/29/15919737t1h6b62.jpg)