Sinijärv soovitab: ohtlik raamat tegelikult. Lugege ja mõtelge!

Hannes Parmo «Beeta» pälvis kirjanike liidu romaanivõistlusel teise koha. Raamatu tegevus toimub 1941. aastal Viljandimaal. Foto: Kris Moor

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Hannes Parmo romaani «Beeta».

Hannes Parmo, «Beeta». Foto: Tänapäev

Romaanivõistluse mineva aasta saagist on üsna häid asjakesi tulnud. Nagu loota oligi. Sven Mikseri ja Piret Jaaksi raamatutest on palju juttu olnud, aga kui mõelda rahvalikule rõõmule, siis peaks Hannes Parmo «Beetat» kohe kõvasti soovitama. See lugu raputab korralikult läbi, olles samas söödav nii sõnagurmaanile kui traktoripoisile. Lurjuse lugu. Ja kelles meist lurjust ei oleks.

Jah, siin on ajalugu, aga rohkem on lugu. Aega on ka, ent mitte liiga palju. Igavesti vinge kapakuga ratsutab Parmo oma pätliku intellektuaali läbi päramise ilmasõja keeruaastate. Mu meelest võinuks selle juturaja veel mahukamaks, mastaapsemaks ehitada. Raamatupoodnik, kommar, hävituspataljonilane, metsavend, juudiküüditaja… Materjali maa ja ilm. Ent autori otsus on autori otsus, paganama hea lugemine niiehknaa. Tüübiline eestimees, osav oportunist, teeb, mis tarvis ja jääb ellu. Mis siis, et asjad, mida justkui tarvis teha, on keskpikas vaates suisa sigadused. Eks alati saab öelda, et aeg oli selline. Või mida iganes. Igaühes on pisike äkapea. Kas pääseb vallale või ei, siin tuleb vaba tahe mängu. Eetilised otsused. Kui neid teha. Muidu elad nagu sümpaatne sotsiopaat ja eladki oma elukese ära. Paljud surevad – ja mis siis? Süvaliku mölakluse inimlikuks kirjutamine… ohtlik raamat tegelikult. Lugege ja mõtelge.