Nagu Hartland Jessie koomiksi «Steve Jobs - hullult äge!» järelsõnast saab teada, oli tema peamine inspiratsiooniallikas Steve Jobsi pikk elulooraamat Walter Isaacsonilt, aga lisaks oli ka palju muud: intervjuusid, ekskursioone ja ringihulkumist.
«Kas Bell tegi turu-uuringuid, kui ta telefoni leiutas?»
Nii mitmedki kohad tulid suure elulooraamatu põhjal tuttavad ette, aga joonistusid reljeefsemalt välja ja muutusid tõesti koomiksiks (see sõna veidi häirib mind, lisaks koomilisele on selles reljeefsuses ju nii palju muid emotsioone). Näiteks see, kui iPodi välja mõeldi ja Jobs saatis toote tagasi, sest kõrvaklappide sisse panek ei teinud kuulaja kõrvas «mõnusat klõpsu», see stseen muutub koomiksis tõesti naljakaks. Või see, kui Jobsilt nõuti turu-uuringuid ja ta vastas: «Kas Bell tegi turu-uuringuid, kui ta telefoni leiutas?» Või kuidas ta lendas New Yorki, et omale tööle rääkida Pepsi tegevjuht ja kuidas ta lausus: «Kas sa tahad terve ülejäänud elu müüa suhkruvett või tahad sa maailma muuta?»
Mulle meeldib see, kuidas on vahepeal leheküljed, mis ei selgita otseselt Steve Jobsi elulugu, aga annavad piltide ja pildiallkirjadena tausta sellest, mis antud kümnendil maailma tehnoloogias muutus. Seda pole vaja mitte ainult noortel lugejatel, ka vanadel kipub see meelest minema. Ja mõni info on ehk lausa uus, näiteks see, kuidas Silicon valley arendamine sai 1950ndail alguse USA sõjatööstusest.
Nii et on tõesti väärt raamat. See vastuoluline ja samas siiski väga konkreetselt ühesuunaline elu - Steve Jobs, kes oma hulluses maailma muutis - on hästi graafilisse vormi pandud.
Ja nii, nagu suure elulooraamatu puhul, nii on ka nüüd mul kurb «what if» tunne, kui raamat lõppeb. Mida kõike oleks Jobs veel teha saanud, kui tal oleks elupäevi rohkem olnud? Ma arvan, et ta oleks toonud hariduse ja tehnoloogia paremini kokku, samuti teleka ja muu tehnoloogia. Need olid teemad, millega ta haigena tegeleda üritas. Need jäid pooleli, ja on tunne, et need ongi siiamaani pooleli.