«Mis tunne võib olla, kui miski järsku sinu sees elab. Kui ei tea, mis edasi saab»
4. märts 2024, 11:21
/nginx/o/2024/03/04/15926734t1h9c67.jpg)
Loe katkendit Cornelia Travniceki äsja ilmunud noorteromaanist «Ketsid», mille on saksa keelest tõlkinud Madli Oras. Teose peategelane Mae jutustab ühtaegu vaimukalt ja valusalt üleskasvamisest nähtamatu lapsena haige venna kõrval, lähedase kaotusest, perekonna purunemisest, tõstab ühiskonna silmakirjalikkuse vastu mässu ja maitseb ka tänavaelu.
Baar, kus prõmm toimub, asub ühe Gürteli metroosilla kaare all ja läbi kaare klaasitud seinte näeb mõlemale poole välja. Ruum on täis, seal on liiga vähe istekohti, publik seisab isegi baariruumi viivas vahekäigus. Istume väikese laua ääres, mis kõigub, kui ma sellele küünarnukkidega toetun. Teenindaja toob joogid. Paul võtab suure lonksu. Mõtisklen, kas ta näeb täna õhtul kahvatum välja või on asi valguses.
«Mine sina üksi lavale.» Ta paistab pinges olevat.
«Mis sa sellega mõtled?»
«Mulle selline asi ei istu.»
«Mulle ju ka mitte. Paul, sa ju ei tea seda.»
«Ma tõesti ei taha.»
«Kuidas arvad…»
Ta haarab otsekui vabandavalt pataka hindekaarte, mida parasjagu lava pealt jagatakse. Ta naeratab mulle, parema näopoolega pisut rohkem kui vasakuga, korraks jälle häbelik poiss, ta on täna natuke turris, üldsegi tundub, et tal on pea veidi laiali otsas.
Olen närvis. Minu keskendumisvõimest ei piisa isegi selle lühikese teksti jaoks. Kui minu kord tuleb, ei lähe asi paremaks. Ainuke hele prožektor pimestab mind ja ma ei näe oma publikut, mille üle mul on tegelikult hea meel. Jutustan sihiliku teravusega oma viimasest meeleavaldusest. «Lõhkuge ära see, mis teid lõhub,» ja nii edasi, jätan ainult mainimata, et see oli juba mitu aastat tagasi, ja iga kolmekümne sekundi järel lasen publikul hüüda «persesittkusimendiraisk», kuna usun, et nad on kõik Plenzdorfi lugenud ja peavad seda intellektuaalselt stimuleerivaks. Nad hüüavad seda viis korda ja iga korraga nende entusiasm väheneb, viimased kaks korda kõlavad vastumeelselt. Paul tõstab siiski viis punkti üles.
«Väga armas sinust,» ütlen, kuigi Pauli hinnet ei arvestata.
Lõpuks jään eelviimaseks.
«Ilmselt ei olnud piisavalt poliitiline,» ütlen Paulile ning võtan oma «Bush on ka ainult taim»-märgi ja Pauli käest hindekaardid ära.
Ülejäänud õhtu veedame järjest suuremate joogiklaaside taga esinejatele vahele segades ja selleks ajaks, kui näha pole enam ühtegi improluuletajat ega sõnakunsti-pealesurujat, oleme juba mõnevõrra purjus.
Oleme kuidagimoodi koju jõudnud. Kui ma voodist üles tõusen, takerdub mu varvaste vahele midagi libedat ja limast, millest minu endiselt alkoholist läbi imbunud aju jälkusevapustuse saab. Vaatan alla, minu jala ümber on keerdus piparmündikondoom, meie seksitarbimisühiskonna perverssus.
«Väkk.»
Vähemalt me kasutasime seda.
Surun sisimas üles kerkiva hirmu maha. Aidsiga ei mängita. Mis tunne võib olla, kui miski järsku sinu sees elab. Kui ei tea, mis edasi saab. Kui sa ei kuulu enam endale ja miski muu otsustab su elu üle, ja sa oled sellega üksi, täiesti üksi. Silmitsen kondoomi. Kasutatud kondoom on hea. Hingan sügavalt sisse ja välja ning proovin maha rahuneda.
Minu selja taga voodis liigutab end Paul.
Proovin ajust eelmise õhtu mälestusi välja kaevata ja saan oma kergenduseks aru, et veinipudeli tühjendasime alles pärast seksi, patsutan üles näidatud vastutustundlikkuse eest endale õlale ja vaatan natuke ebakindlalt alla oma keha peale, et näha, kas see on ikka samasugune. Tõenäoliselt oli see just ebakindlustunne, mis minu eest pudeli tühjaks jõi.
Haaran kasutatud kondoomi ja lähen sellega vannituppa prügikasti juurde, astun pedaalile, et kaas üles tõuseks, ja lasen kummil prügikasti kukkuda. See maandub peaaegu hääletult paari vatipadja peale. Ma ei võta jalga siiski ära, vaid jõllitan edasi prügi, selle koostist, kondoomi sisu. Laps. Just seda peaksime tegema. Lapse saama. Nii saaksin ma teda säilitada, vähemalt natukese temast.
Enne kui köögis laua äärde istun, et kohvi valmimist oodata, teen akna lahti.
Üks stseen eilsest õhtust on tervenisti meeles: Paul ja mina, koos koduteel, tema purjus ja mina peaaegu maani täis, tema melanhoolne ja mina halemeelne, ootame trammi. Ta hoiab mul käest kinni, meie sõrmed põimuvad, ooteaega näitav tabloo ei tööta. Tammume jalalt jalale, sest kui mõtted peas keerlevad, on keeruline rahulikuks jääda.
Kui tramm lõpuks tuleb, on see tühi. Istume mööda tänavaid vingerdava toru keskel omaette.
«Mõnikord tahaksin lahinal nutta,» ütleb Paul.
Sõidame mööda valgest fassaadist, millel seisab reljeefkirjas «If you are a banana and try to be an apple», ja siis oleme juba möödas, aga ma tean alumist rida sõna-sõnalt peast. Sel hetkel tunnen end üldsegi rohkem puuviljakokteilina.
Tühi kiirtoidupakk möödub meie jalgadest nagu urbaanne veerpõõsas.