Epp Petrone: üle pika aja raamat, mida soovin koju osta

Kirjanik Viivi Luik. Foto: Mihkel Maripuu

Nagu Viivi ise «Kuldses kroonis» ütleb, hea kunst on see, mis sinus endas midagi äratab. Ma kulgesin autori radadel ja samas avastasin eneses mälestusi, mille olemasolust mul aimugi polnud. Meenus näiteks, et ka mina olen talvel salaja heintesse lugema läinud. Meenus, milline oli Viljandi vana bussijaam. Ja nii mitmelgi puhul meenus, et kusagil on see Suur Saladus, mida inimene vahel korraks riivata saab.

Osaliselt võinuks see raamat ilmuda sarjas «Kirjanikud omavahel», kus kirjanikud meenutasid oma elu kokkupuuteid teiste kirjanikega. Aga Viivi Luike pole siinkohal kammitsenud sarja reeglid, ta on oma portreelugude kangelasteks valinud just need, keda ise on soovinud. Mõni neist on kirjanik, nagu Viiding, Unt, Mihkelson, Kaplinski. Mõni on raamat, nagu Tammsaare. Mõni on muudmoodi tuntud ja saame teda uutmoodi tundma, näiteks Vello Salo. Mõni on hoopis tundmatu suurele publikule. Aga mis neid kõiki ühendab: nad on kõik siitilmast lahkunud. Kes ammu, kes alles hiljaaegu. Ja kõik nad olid erilised inimesed, olid Saladuse Kandjad.

Viivi Luik «Kuldne kroon». Foto: Repro