Sinijärv soovitab naistepäevaks lugemist: kobige ekraanide tagant välja, lugege raamatut ja värisege!

Anneli Jordahl. Foto: Sofie Sigrinn/Wikimedia Commons

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Anneli Jordahli romaani «Karuküti tütred. Jutustus seitsmest õest».

Põhjamaa mõnedel kirjanikel ja libafilosoofidel on üks aegadetagune komme minna oma jutuga metsa. Heal juhul ajada mingit ökofašistlikku rida. Umbes, et ideaalne maailm olen mina ja loodus ja kõik ülejäänu on ääretu raiskamine. Kuskohast minu ja looduse suhestamiseks tarvilikud padrunid, tamiil, kohv, piim ja muu tulevad, ei ole oluline. Egotripp on peamine. Säändseid egoiste mahuks maailma peale paar tuhat ära küll. Nonde ülejäänud miljardite elanikega, kes siin praegu tatsavad, näib tiba teine ooper olevat.

Anneli Jordahl, «Karuküti tütred. Jutustus seitsmest õest». Foto: Raamat

«Karuküti tütred» on raamat, mis sobib väga hästi tähistamaks Clara Zetkini ja Rosa Luxemburgi nimelist rahvusvahelist naistepäeva, mil Nõukogude Liit ja Bulgaaria nelgi- ja tordimüüki omal ajal kõvasti tõstsivad. Siin teoses pole meil Rosast, Clarast ega Bulgaariast vähimatki juttu, kuum (õigemini külm) andmine käib sügaval Põhjala metsas. On naised ja on nende jõud ja iseolemine. Nelke närigu linnavurlede sõbranjed. Kobige ekraanide tagant välja, lugege raamatut ja värisege.

Mäletan, et koolipõlves kohustusliku kirjandusena ette antud Soome klassika, Aleksis Kivi «Seitse venda» oli toks ajaks ammu läbi loetud ja kohustusena mõistagi kohutavalt igav. Ega ta saagi tänapäevas eriti huvitav olla, roni või kivi otsa või mine otsi kurja pulli kuskilt vagusalt Eestimaalt. Jordahl toob sama murestiku siiasamasse, meie aega, näitab julmalt ja kaunisti, mis ja kuidas ka otse meie kõrval juhtuda saab. Metsas ja miks. Ja kirjutab seitse õde võimsaks. Noid kaht raamatut kõrvuti lugedes saab põhjamaise taustalaksu kätte nii mis müriseb.

Jõhkralt joviaalne kaamosekoomika kogu oma traagilisuses, jõuline minek läbi kõige ja kõikide. Ja milleks on ülepea olev ega pigem eimiski, küsiks filosoof. Metsamoorid purevad harilikku karu ja pugivad vatsad punni. Kõik haiseb, kõik on verine, porine, lumine… muumaisus, ei arvutitagusus. Pagana hästi kirja pandud ja kiidan veel seda uuemas kirjanduses harva esinevat veidi eemal seisvat jutustajapilku. Et äkki värk päris nõnda polnud, ent nõnda ma selle tükkidest kokku panin. Usu või ise.

Kuidagipidi on see elu väga aus. «Mets võib küll tappa, kui seal põleb või puud langevad või karud ründavad, kuid üks on kindel: ta ei räägi kedagi taga.»

Õu jee.