Saudi Araabiast põgenenud naine enda kinnikatmisest: juba noore tüdrukuna mõtlesin, kas see on mingi karistus

Rahaf Mohammed Alqunun Foto: Tijana Martin / The Canadian Press / PA Images / Scanpix

Rahaf Mohammedi põgenemislugu naisi rõhuvast Saudi Araabiast võlus ja vapustas kogu maailma. Nüüd ilmus tema raamat «Mässaja» ka eesti keeles.

Rahaf jutustab oma elust välismaailmale suletud Saudi Araabias, kus naised peavad alluma oma mees-eestkostjaile. Ta oli pärit rikka poliitiku perest, kelle koduses elus oli rõhumine ja pettus normiks.

2019. aasta alguseks on Rahaf oma põgenemist planeerinud kolm aastat. Põrandaaluse põgenike võrgustiku abiga jõuab ta Bangkokki, kus ta aga vahistatakse. Rahaf pannakse lennujaama hotelli numbrituppa ootama tagasisaatmist kodumaale, kus ta tõenäoliselt hukatakse. Ta palub Twitteri kaudu maailmalt abi ja maailm vastab ta palvele: tänu rahvusvahelisele survele jõuab ta lõpuks Kanadasse.

Loe raamatust katkendit!

***

Rahaf Mohammed, «Mässaja». Foto: Raamat

Vaid üks autosõit lahutas mind vabadusest. Rohkem kui aasta olin vaikselt oodanud põgenemiseks õiget hetke. Olin kaheksateistaastane ja kartsin koledasti, et mu hoolikalt läbimõeldud plaan võib luhtuda. Kuid mu südames kees mäss pideva hirmu, julmade reeglite ja igivanade tavade vastu, mis lämmatavad minusuguste Saudi Araabia tüdrukute elu ja mõnikord koguni põhjustavad nende surma. Ja kujutlus elust ilma nende õudusteta toitis minu mässumeelt veelgi.

Mul oli mu telefon, kuid mu pass oli vanima venna käes. Pidin selle kindlasti endale saama ja ära peitma, et see mul põgenemise hetkel käepärast oleks. Püüdsin säilitada rahu; püüdsin näida kohusetundlik tütar, kes pakib asju puhkusereisiks, püüdsin talitseda ärevuslaineid, kui jälgisin oma magamistoast, kuidas me pere teeb ettevalmistusi ärasõiduks ja koguneb söögilauda, et seejärel Kuveidi poole teele asuda.

Meie reisisiht oli Kuwait City, mis jääb meie Ha’ili kodust kümnetunnise autosõidu kaugusele ja me pidime seal perega nädala sugulaste juures puhkama. Minule oli see võimalus oma plaan täide viia. Ise magamistoas istudes ja kohvreid autosse tassivaid vendi silmitsedes tundsin kurba elevust. Tahtsin ühekorraga oma vendi kallistada – tegelikult ma seda ei tohtinud, sest venna kallistamist peetakse seksuaalseks teoks – ja loota, et miski ei takista mul märkamatult lahkuda.

Minu toa seinad olid tühjad, miski ei vihjanud, et siin võiks elada noor naine. Elumärgid tütarlapse toa seintel ei ole selles ranges ühiskonnas halal ehk lubatud. Lubatu vastand on haram ehk keelatud. Mäletan, kui olin väike tüdruk, siis võeti minu voodist ära kaisukaru: see oli haram – ainult Prohvetit võib kujutada pildil või teha temast kuju. Joonistused, mida ma kunagi inimestest ja loomadest tegin, võeti ära, sest kõik, millel on hing, võib tõrjuda kõrvale Prohvetit ja on seega haram. Minu ümber vedelevad õpikud ja märkmikud meenutasid mulle, et mu esimene semester Ha’ili ülikoolis on läbi ja tagasi ma sinna ei lähe. Istusin oma voodil ja mõlgutasin mõtteid oma elust Saudi Araabia tüdrukuna, kes küll armastas oma perekonda, kuid ei suutnud taluda selle «tüdrukud ei tohi»-mantrat; olin vastuoluline segu õest ja mässulisest tütrest, keda tõrjub toksiline kultuur.

Mulle õpetati koolis, et kogu maailm kadestab Saudi Araabiat; suurima naftavaruga rikkaimat ja parimat riiki; riiki, mis nõuab oma elanikelt, et need käiksid vähemasti korra elus hadžil ehk palverännakul Mekasse, et elueesmärk püsiks selge. Juba noore tüdrukuna olin hakanud mõtlema, kuidas saavad nafta, kuurordid ja pühad matkad teha riigist paiga, kus kõik teised elada tahavad. Ja mind ärritas alati mõte, et ühe hadžilkäiguga võib inimene andeks saada kõik, mis ta on kogu oma elu jooksul kurja teinud, isegi naisepeksu ja võhivõõra inimese mõrva.

Minu lapsesilmad olid Saudi Araabias tundnud rõõmu hoopis teistest asjadest: mägedest meie kodu lähedal, mis kutsusid piknikule ja hingekosutavale matkale; tohutuist igimuutlikest kõrbetest, mis ei lakka iial mu fantaasiat lummamast oma voogavate luidetega, mis värvuvad päikese tõustes ja loojudes jahebeežist tulipunaseks. Kui mu pere läks ööseks kõrbe, tavaliselt otsima hõlpu lämmatavas suvekuumuses, siis mängisime pimedas peitust, jalad vajumas pehmesse liiva, ning ajasime taga küülikuid, hüpikuid (kõrbenärilised) ja üksteist, unustades kõik muu. Jooksime võidu ja loomulikult sai võitja auhinna. Laulsime laule, lugesime luuletusi ja tantsisime ardah-nimelist traditsioonilist meestetantsu, kuid meie lustisime tantsida koos vendadega. Ning alati jutustasid vanemad meile hoopis teistsuguseid lugusid, kui me koolis õppisime. Oli lugusid Al Rasheedi perekonnast, kes valitses seda piirkonda, enne kui võimu haaras Saudi perekond ja nad tappis; oli lugusid meie rahva ajaloost ja rändbeduiinide oskusest kõrbes pisku ja ülivähese toiduga läbi ajada. Aga kõige rohkem meeldis meile, kui vanemad rääkisid oma armumisest ja lapsepõlvest. Vanade lugude jutustamine ühendab perekonda nagu liim; iial ei väsinud me minevikupajatusi kuulamast. See õpetas mulle mälestuste jagamise tähtsust.

Samas teadsin ma juba lapsepõlvest, et mu kodumaal on palju vastuolusid. Kui meie maastikul valitsevad enamasti beežid ja valged toonid, mida oaaside läheduses ilmestavad rohelised laigud, ning mägedes annavad tooni kivid ja puud, siis kõrvalteedel liiguvad mustadesse kottidesse mähitud kogud, mis on nende Saudi Araabia pehmete murtud toonidega teravas vastuolus. Üle 12-aastased tüdrukud ja naised peavad oma keha kinni katma, et selle kuju ei meelitaks meeste pilke. Mina pidin meie peres juba üheksa-aastaselt kandma abaya't – avarat vormitut musta hõlsti, mis varjas mu õlad ja kattis mu keha – ja kaheteistaastaselt niqab'i, nägu varjavat maski, mis jätab nähtavale ainult silmad. Juba noore tüdrukuna mõtlesin, kas see on mingi karistus. Kui mees ei suuda ennast pidurdada, milles siis naine süüdi on, et tema peab ennast säärase riidekuhja sisse ära peitma? Ja kui naised just peavad olema üleni kaetud, siis miks on see nii, et mehed, kui neil pole seljas teksasid ja läänelikke rõivaid, võivad kanda valget, mis peegeldab lõõskavat kuumust, samas kui naised peavad kandma musta, mis seda neelab?

Saudi naised. Foto: FAYEZ NURELDINE / AFP / Scanpix

Rohkem kui pool Saudi Araabia 34 miljonist elanikust on alla kahekümne viie aastased, mis oli minu arvates muutusteks hea eeltingimus. Ent kuigi kuningriigi valitsejad, kes väidavad end tegutsevat Jumala nimel, on teatanud mõnest muudatusest rangetes islamireeglites, mille järgi saudid elavad, ning kutsuvad üles sallivusele ja mõõdutundele, ähvardab ikkagi ristilöömine, pea maharaiumine või piinamine kõiki, kes pole valitsusega ühel nõul. Mutaween – usupolitsei – patrullib tänavail, isegi ülikoolides, ja see peaks tagama, et kodanikud «tunneksid rõõmu heast ja hoiduksid kurjast», mis tähendab, et poed suletakse viis korda päevas palvuse ajaks, naiste riietumiseeskirja jälgitakse rangelt ning mehed ja naised hoitakse teineteisest lahus samasuguse fanaatilisusega, nagu jälgitakse alkoholikeeldu. Tegelikult paljud päriselt ei palveta; tüdrukud kohtuvad ikkagi poistega salakohtades ning paljud joovad alkoholi, ilma et nad vahele jääks. 90 protsenti tööjõust on välismaalased – saudid sinikraede töid ei tee –, mis tähendab seda, et kui lähete salaja sõpradega kohtuma, ei pruugi kohvikus töötav Indiast või Afganistanist pärit mees teid üles anda ega isegi mõista, mida te omavahel räägite. Kui saudid üldse töötavad, siis tavaliselt riigiasutustes, kus mehed peavad pärastlõunal uinakut ja saavad tihti kella viie paiku kokku, et suhelda omavahel südaööni ja kauem.

Minu perekond on sunnamuslimid Al-Shammari hõimust, kes valitses Ha’ili piirkonda, kuni Saudi hõim selle üle võttis. Ha’il on selle loodepoolse provintsi pealinn. See on Saudi Araabia kõige konservatiivsem kant ja sealsed inimesed on kuulsad oma suuremeelsuse poolest, mistõttu on meie kodu tihti avatud teistele, kes tulevad kohvile või söögile. Minu pere kuulub eliidi hulka: me elame Salah Aldinis, Ha’ili jõukas osas, kus pole poode, ainult elamud, suures üheksa magamistoaga majas, kus on kaks kööki (üks esimesel korrusel toiduvalmistamiseks, teine teisel korrusel suupistete jaoks), kümme vannituba, kuus elutuba ja üks väike aed. Meil on kokk, autojuht ja majahoidja ning perel on kuus autot; Kuveiti-sõiduks ootab meid must Mercedes. Minu perel on ka privileege ja palju eeliseid, näiteks võimalus puhata teistes araabia riikides, nagu Jordaania, Katar, Bahrein, Araabia Ühendemiraadid ja Türgi.

Aga kui mõtlen sellele, mille järele januneb hing, siis sellest on meil kõvasti puudu. Kujutage ette: meie majal pole rõdu – hea naine ei istu kunagi väljas, kus teda näha võidakse. Ja meie aknad on alati kaetud, sest muidu võib mees, kes sealt sisse vaatab, näha majas naist. Naine – see tähendab üle üheksa-aastane tüdruk – ei tohi kodust lahkuda, naabreid külastada või basaarile minna, isegi mitte pesu või meiki ostma või jalutama minna, kui teda ei saada mees, vend või poeg, kes tal silma peal hoiab. Kinos me käia ei tohi, kuid me vaatame arvutist Ameerika filme. Muslimite astumine teise usku on seadusega keelatud. Ateiste peetakse terroristideks, nagu feministegi. Homoseksuaale karistatakse surmaga. Sugulusabielu on norm; tegelikult on nii paljud saudid abiellunud oma lähisugulastega, et geeninõustajad püüavad veenda inimesi käitumist muutma, sest meil on tekkinud nii palju raskeid geneetilisi haigusi. Tavaline on ka mitmenaisepidamine ja mees võib ennast naisest lahutada, kui ütleb kolm korda «Ma lahutan sinust». Säärane lahutus kannab nime «kolmekordne talaq».

Niisugune on elu hõimuriigis, mis välismaailma trotsides oma seadused kehtestab. Nii silmakirjalik on see riik, et kuigi religioon valitseb kõike – haridust, kohtusüsteemi, valitsust –, on 95 protsenti ajaloolisest Mekast, enamasti üle tuhande aasta vanad hooned hävitatud, kantuna fanaatilisest hirmust, et iidsed hooned võiksid röövida tähelepanu Prohvetilt. Isegi Muhamedi perekonnaga seotud ehitised on hävitatud. Ja kuigi enamiku naiste keha katab must kott, kannavad kuninglikule perekonnale kuuluva televisiooni uudistejaama naisankrud lääne rõivaid. See kõik on näitamiseks. Kahepalgelisus vohab kõikjal Saudi Araabias.

Minu riik on meeste riik. Mehed on otsustajad, võimukandjad, usu- ja kultuurivõtmete hoidjad. Naised jäetakse kõrvale, neid kiusatakse ja nad on meeste väärdunud puhtusehulluse objektid. See on keeruline ja käänuline kaardimaja, mida tõe rääkimine ähvardab kokku lükata.