LUGEMISNURGA VIDEO ⟩ Kui metsa piisavalt kaua vaadata, vaatab see vastu?
11. märts 2024, 10:54
/nginx/o/2024/03/11/15938528t1h85c7.jpg)
Mart Kuhi on omandanud Tallinna ülikoolis eesti filoloogia bakalaureuse- ja kirjandusteaduse magistrikraadi. Alates 2018. aastast töötab ta Tallinna saksa gümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. 2023. aastal ilmunud romaan «Vihmakass» on tema esimene raamat ja see valiti Betti Alveri kirjandusauhinna nominentide hulka. Teose kirjutamisel ammutas ta inspiratsiooni oma maakohast Läänemaal ja vanavanemate jutustatud lugudest. Vaata videot, milles autor loeb Rahva Raamatus ette ühe katkendi raamatust «Vihmakass».
Õunapuult avastatud kummalised kraapimisjäljed...
Tõlkijana töötav Marleen kolib koos mehega maale, et looduse rüpes anda elule uus hingamine. Alguses läheb kõik hästi ja Marleenile meenub siiras rõõm ja vabadus, mida ta lapsena vanavanemate maakodus koges. Ühel hommikul pärast tugevat vihma avastab Marleen õunapuult kummalised kraapimisjäljed. Kui ta läheb kohaliku külaeide käest seletust küsima, saab ta vihjeks ühe sõna – Vihmakass. Piirkonna hämarast ajaloost vastuseid otsides ei märka Marleen, et temast endast võib saada tegelane selle viimases peatükis. Mets maja taga muutub iga päevaga aina tumedamaks ning kui sinna piisavalt kaua vaadata, vaatab see vastu.
Katkend raamatust «Vihmakass»
«Ja siis ühel päeval, kui me istusime siin ja lobisesime, uuris Karmel selle kohta, et tema maja taga metsas on keegi käinud ja ühe mahamurdunud puu koledasti puruks kraapinud, täpselt nagu sina küsisid oma õunapuu kohta.» Meeri ohkas. «Tõsiasi on see, et siinkandis on ikka vahepeal selliseid jälgi puude pealt leitud, ei sina ega Karmel ei olnud esimesed, aga kes neid kraabib, seda ei tea keegi.»
Meeri kohendas istumisasendit ja Marleen kuulis paari vaikset raksatust, mis Meeri haige puus kuuldavale tõi.
«Meil on siin olnud igasuguseid jutte nende kraapimiste kohta ja need on sama vanad kui see küla ise, võib-olla vanemadki, ja nii on rahvas pannud oma mõtte ja fantaasia tööle, et sellele seletust leida. Keegi ei tea täpselt, kes seda kraapimist esimest korda mingi kassiga seostas, eks see poiss, kes ütles, et vihma ajal tuleb kass, kes puid kraabib, kui ma ise veel pisike olin, kas tema kuulis seda oma emalt või mu vanaemalt või jumal teab kust, aga nii see oli. Keegi ei ole seda kunagi tõsiselt võtnud, see on sama, mis öelda, et kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb, no ei ole ju selle kõnekäänu taga midagi rohkemat kui lihtsalt ütlus. Aga vahepeal on paarile inimesele see kassijutt ikka koledasti külge hakanud, Vana Villemi esimene naine oli ka seda vihmakassi asja uurinud, käinud inimestega rääkimas ja metsas ringi vaadanud ning talle läks see asi ikka koledasti hinge, enne kui ta ära suri.»
Marleen kuulas, silmad uudishimust põlemas. Nii palju uut infot, nii põnev, see oli võrreldav õuduslugudega. Ta tundis samaaegselt erutust, hirmu ja soovi püsti hüpata ja natuke tantsida. Tal oli tõesti tunne, et ta on praegu elus ja osa millestki suuremast ja tähtsamast kui tema igapäevane hall elu. Tal oli juba tekkinud terve rodu küsimusi, kuid samas ei tahtnud ta Meerit kuidagi katkestada, sest too oli nii hoogsalt ja põnevalt rääkinud. Jah, küsimused peavad ootama.
«Niisiis küsis Karmel, kui me siin kolmekesi istusime, et mis lugu selle puuga võiks olla. Tal oli vist tervis kehvema pöörde võtnud, kuigi vahepeal oli ta väidetavalt ilmutanud paranemismärke. Võimalik muidugi, et ta ootas siis juba last, kuid vahest mu mälu petab mind,» meenutas Meeri ja ta nägu muutus jälle tooni võrra hallimaks.
«No ja siis oli Tiit – mõtlematult, nagu ikka – maininud Vihmakassi. Mu vanaema vanaema Hille, kes oli ilmselt ainuke, kes algset lugu teadis, viis selle endaga hauda kaasa, ainuke, kes seda kuulis, pidi olema too koguja, kes loo kirja pani. Ainult kõnekäänd on säilinud, et Vihmakass on see, kes vahepeal oma küüsi puude peal teritab. Ja noh, kui vihma sajab, väidetavalt. Aga kohe kui Karmel seda sõna kuulis, toimus temas mingi muutus, seda oli tema näost näha, nagu oleks mingi suur selgus teda tabanud. Oleks ma siis teadnud, oleks ma osanud ette näha, mis selle sõna kuulmine Karmeliga teeb, ma oleks Tiidu suu käega katnud ja enda oma ka. Ta küsis ja uuris, ma nägin ta näost, et ta ei jäta enne, kui ma talle midagi ütlen, ja siis ma rääkisin talle ka, et arhiivis võib midagi ehk selle kohta olla. Aga juba siis ütlesin ma talle, et äkki ei ole vaja minna tuhnima igasuguste vanade lugude kallale, mis saab sellest head tulla?»
Marleen märkas, et Meeri vasak silm oli märjaks tõmbunud, kuid enne, kui sinna pisar tekkis, pühkis Meeri selle kiiresti käega minema, vaatas korra üles ja ohkas sügavalt.
«Ma ei tea, mis ta seal arhiivis täpselt nägi või luges, mina seal ju kunagi ei käinud, aga ma kohtasin teda pärast seda ainult kaks korda. Esimene kord tuli ta siia ja jutustas mulle, et mul oli õigus, kui ma ütlesin, et ei ole vaja seda asja torkida ja uurida, ja et ainuke asi, mida sellest saad, on pahad mõtted ja vaev ning viletsus. Ta ütles ka, et lugusid oli olnud kolm, millest kaks oli ta kaasa võtnud ja ära põletanud. Seega, kui ma sind arhiivi saatsin, siis ma juba teadsin, et seal ei tohiks olla midagi sellist, mis Karmeli… noh, ega siin kahjuks muud ei olegi öelda, tuleb tõtt tunnistada, hulluks ajasid. Ta oli veendunud, et too Vihmakass ongi mingi olend, mitte loom, vaid tõesti olend, kes metsast tuleb, suurema vihma ajal, ja puid puruks kraabib. See pidi olema kuidagi nende lugudega seotud, aga ma ütlesin kohe, et mina ei taha mitte sõnagi kuulda nendest lugudest, mulle ei ole seda vaja. Ega ta vist ei oleks rääkinud ka.»
Jälle oli hetkeline vaikus, loodus Meeri ja Marleeni ümber paistis olevat nende vestluse külge naelutatud ning nii taevas kui maa hoidsid hinge kinni, mis järgmisena tuleb. Vaid õhkõrn tuuleiil rullus vaevumärgatava kergusega üle taluhoovi ja kandis endas sügisese metsakõdu hõngu. Marleen tegi endale alateadlikult märkuse, et see lõhn sobis siia nii hästi.
«Teine kord, kui ta käis, nägi ta veelgi viletsam välja, silmaalused olid sinised, nägu veelgi valgem, kuid isegi siis nägi ta väga ilus välja, kuigi see ilu oli natuke haiglane. Oli näha, et suur mure teda rusub ja ta pole kaua aega korralikku und saanud. Ta uuris minult kõikvõimalike vahendite kohta, millega vanarahvas halbu asju oma elamisest eemale hoidis. Mul on siin, näed, hobuserauad, mida mu isa ja vanaisa kogusid, ja mõne on Tiit ka siia üles pannud, kui on kusagilt leidnud. Ta oli veendunud, et need on Vihmakassi eest kaitseks üles pandud. Ma rääkisin talle küll, et mingit Vihmakassi ei ole olemas ja selle peale mõtlemine teeb sind haigeks. Sellel teisel korral oli selge, et ta on lapseootel, ja ta rääkis, et kardab, et Vihmakass tuleb tema lapse järele. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga minu nõu ta kuulda ei võtnud. Pani kirja kõik, mis ma talle igasuguste kaitsesümbolite ja asjade kohta oskasin rääkida, ja läkski minema.»
Meeri hingas sügavalt sisse ja välja ning õhu liikumist tema kopsudest saatis kahin, mis jäi Marleenile veidralt kõrva kriipima.
«Siis läks tükk aega mööda, oli täiesti vaikus, kuni ühel õhtul tuli Albert siia, väga tõsise olekuga, ja ma jooksin talle vastu. No tead, ma kartsin hirmsasti, et Karmeliga on midagi juhtunud, aga Albertil oli hoopis teine jutt plaanis, et mina olen Karmelile rääkinud igasuguseid maarahva tondijutte ja pole arvestanud sellega, et rohud, mida Karmel võtab, need muudavad mõistust ja mõtlemist. Nagu oleks mina süüdi selles, et ta nüüd nende kodu mingite metsavaimude vastu kindlustab ja iga päevaga aina paranoilisemaks muutub. Vihma ajal olevat asiveel eriti hulluks pööranud. Ta olevat isegi öösel tahtnud metsa minna, rääkinud ja rääkinud mingist luugist metsas, et see luuk kutsub teda. Pärast mitut sellist katset öösel metsa minna oli Albert pidanud ta majja lukustama, hirmus, et äkki lähebki kuhugi metsa ja eksib seal koos sündimata lapsega ära. Igal juhul keelas Albert mul nende maja lähedale tulla ja edaspidi hoidku vanad inimesed oma hirmujutud enda teada.»
Meeri vaatas kurvalt oma käsi ja tõstis siis pilgu.
«Eks ma saan tast aru ka, see oli ikka mure pärast, miks ta nii ütles, ja eks tal oli õigus, ei oleks tohtinud Karmelile Vihmakassist rääkida, ehk siis oleks kogu see jubedus olemata olnud. Ja rohkem ma teda ei näinud. Järgmised paar kuud oli täiesti vaikus, kuni ühel päeval ilmus Albert värava taha ja ütles, et nad nüüd lahkuvad, maja on müügis. Ta oli siis hoopis rahulikum kui viimane kord. Tal oli selline murtud inimese olek, nagu oleks ta sõjast tagasi tulnud. Kui ma küsisin Karmeli ja lapse kohta, siis vaatas ta maha ja lausus, et Karmel ja laps on elus, aga… Ning rohkem ta minu poole ei vaadanud ega midagi öelnud ka. Istus autosse ja sõitis minema. Ja siis oligi kõik. Rääkisin Tiidule muidugi selle asja ära ja noh, eks me ikka peame endid ka osaliselt vastutavaks selle asja eest, aga kust võisime me teada, et Karmelil nii halvaks kisub?» lõpetas Meeri nukralt.
Siis valitses mõnda aega vaikus. «See ei olnud ju teie süü, et Karmeliga nii läks,» lausus Marleen viimaks ja tal hakkas Meerist kahju. «Ega jah, eks me Tiiduga mõlemad saame aru, et polnud meie süü, aga lihtsalt, et noor inimene võtab ühe asja pähe ja ei lase enam sellest lahti, valus vaadata, kuidas noore inimese elu hukka läheb,» lausus Meeri ja hõõrus jälle oma silmanurki.
Marleen pööras pilgu Meerilt ja vaatas maha. Ta polnud kindel, kas ta peaks leitud kirjadest Meerile rääkima.Tema teadis, et Karmeli puhul oleks asjad kehvasti läinud ilmselt ka siis, kui ta Meeri ja Tiiduga rääkinud polekski, see oli ju selge, et tegemist oli väga hapra naisterahvaga, nii vaimses kui füüsilises mõttes. Lihtsalt see Vihmakassi asi, mis iganes ta seal arhiivis luges, see oli ehk viimane piisk karikas, mis hakkas juba niigi üle ajama.
«Aga oled sa mõelnud ehk, et uurida selle kohta, mis Karmelist on saanud?» küsis Marleen pilku tõstes. «Kui ta siit minema kolis, ehk õnnestus tal kusagil mujal siiski oma asjad korda saada?»
«Kust ma teda ikka otsin!» kostis Meeri. «Isegi kui ta kusagil õnnelikku elu elab – mida ma südamest tahaks loota, kuid noh, ma kahtlen, kas see ikka nii on –, siis ei ole tarvis seda kohta ja aega talle küll meelde tuletada,» lausus ta kurvalt ja vaatas siis Marleenile otsa.
«Tead, luba sina mulle, et sa ei hakka rohkem seda Vihmakassi asja uurima, lase see täitsa olla, inimene peab keskenduma elus sellele, mis on päriselt tähtis: pere, lapsed, kodu, abikaasa. See on ilus kant, palju loodust ja metsa, ära lase ühel koledal jutul seda enda jaoks ära rikkuda. Taolised kinnisideed saavad inimestele saatuslikuks ja mul on ikka natuke mure sinu pärast. Vaata, et sa ei lase sellel asjal enda üle võimust võtta.»
Meeri pilgus oli näha sõnatut palvet ja ahastust.
«Hea küll,» lausus Marleen vastuseks, kuid juba ta teadis, et sellega see asi ei lõpe.