Ajaloost on huvitav ju ikka see periood, kui kellelegi on väga haiget tehtud

Kirjanik ja dramaturg Piret Jaaks. Foto: Madis Veltman

Öeldakse, et kui raamat viib mõtted kuskile mujale ja äratab mälestusi, siis on olnud hea raamat. Mulle tuletas «Taeva tütarde» lugu palju erinevaid lugusid, mida ma olen enda elust läbi lasknud, olen kogenud kas isiklikult või raamatutena.

Kunagi, põgusalt, aga intensiivselt, olin tööl Indias vaeslastekoolis. Ja kunagi elasin aašramis, kunagi käisin õigeusklike kloostrite juurde ja majutusin seal. Nii et ma olen näinud, et sellised inimesed nagu misjonär Anna Hedwig Büll on tõepoolest olemas. Ei saa öelda, et Piret Jaaks oleks oma peategelast kuidagi liiga lamedalt ja idealistlikult kujutanud, sest selline inimtüüp eksisteerib. Oma parimatel hetkedel olen ma ka ise kogenud, mis tunne see on: sügav hingerahu ja meelekindlus selle teadmise kaudu, et alati tuleb usaldada jumalat. Siis pole sinus ärevust ega hirmu ja sa julged olla sirgeselgne. Ja ka seda olen kogenud, mismoodi vastutus, teiste sinu poole vaatamine annab sulle identiteedi ja jõu - seda kogeme ilmselt kõik ka ilmalikus elus päris sageli.

Piret Jaaks, «Taeva tütred». Foto: Repro

Päris adekvaatselt tuleb raamatus välja veel üks oluline ajend, mis naisi 19. sajandil ja 20. sajandi alguses misjonitööle kihutas (ja see on ka põhjus, miks peategelane liiga ideaalne ja lame ei tundu), seda võib nimetada seiklushimuks. «Ma ei ole loodud mehele minema ja sukki nõeluma,» umbes midagi niisugust ütleb peategelanna. Tegelikult saab «Taeva tütred» romaani ja Anna Hedwig Bülli lugu võrrelda meie tänapäeva «Minu...» sarja lugudega: nendega, kus noort inimest kisub kodust kaugele ja ta läheb kusagile ilmanurka kedagi aitama. Sest ta soovib aidata, iseenda elule laiemat tähendust luua, ja ikkagi, ta soovib ka maailma näha. Sealt lugu algab: kas eksootilisest sihtpunktis tullakse vastu, millised on toad ja muu olme, millised on esimesed kokkupuuted oma alanud missiooni kolleegidega ja nendega, keda aidata vaja. Need leheküljed meenutasid mulle näiteks põlisameerika lapsi aitama läinud Mirjam Johannese «Minu Tobat», kui üks näide tuua.

Ma olin juba eelmistest arvustustest märganud seda, et «Taeva tütred» on pigem helge kui painav. Tõepoolest. See on pigem uks, mida võib praotada ja edasi googeldada, mismoodi täpselt toimus armeenlaste genotsiid. Muide, ka «Minu Armeenia» raamatus on sellest tausta, aga ka mitte liiga reljeefselt. Selle raamatu autor, Armeenia taustaga Brigitta Davidjants on ka Piret Jaaksi romaani konsultant. Lugedes tuli pähe võrdlus, et leeduka Alvydas Šlepika «Minu nimi on Maryte» on valinud valusama, reljeefsema tee häirivast ajalooperioodist kirjutamiseks. Tema kirjutas sellest, kuidas Königsbergist sai Kalindingradi oblast – sisuliselt samamoodi genotsiidist. Kui ma neid kahte võrdlen ja meenutan, siis mõlemast raamatust jäävad sisse pildid, midagi on vermitud nii ajalooteadmisse kui hingeharidusse. Sümbolina liigub meenutuses vaevaliselt edasi see voor inimesi, pisikesed mõttetud pambud käes, kusagilt kusagile. Muide, siiani on kirjutamata romaan sellest, et Eestis olid juudi koonduslaagrid... juudid kõndisid läbi lume, jala, kes kukkus, see jäi. See toimus siinsamas meie Virumaal, Vaivara-Kiviõli kandis.

Ajaloolist romaani on keeruline kirjutada. Ma ise olen proovinud kätt lastele Jüriöö ülestõusust seiklusjuttu kirjutades («Riks ja neli kuningat») ja mul on umbes aimu, mitu kilo materjale tuleb läbi töötada selleks, et tekiks tunne, et nüüd on aeg fabuleerima asuda. Ja on ka aimu, et ajaloost kirjutades tuleb valida, mida ikkagi peale hakata vägivallastseenidega – tavaliselt on ajaloost huvitav ju ikkagi see periood, kui kellelegi on väga haiget tehtud. Mina valisin lastele jutustades selle, et lahingutesse nad oma ajarändudega ei jõudnud. Piret Jaaks on ka tegelikult samamoodi maheda tee valinud. Kõik vägivald on kas ära olnud (näiteks on naisel äralõigatud rind, mida ta häbeneb) või õhus (Hedwigi julgus türklastest sõduritega kõnelema minna) või alles ees (kuhu need küüditatute voorid kõnnivad, mis mõttes kõrbesse, mis neist seal saab?)

Aga raamatu lõpp toimub hoopis Haapsalus. Me ei saagi teada, kuidas oma varjupaigast põgenenud orbudekodu kasvandikud ja armeenia naised edasi hakkama saavad. Kui paljud neist ellu jäävad? Pahaendelisus on õhus... Aga vahepeal on möödunud aastad. Hedwig on elus ja teatud põhjusel korraks Eestisse tulnud. Teatud ilusal põhjusel. Tal on lapsed, tema oma armeenia lapsed, kelle juurde ta tagasi kiirustab.

Mulle tuletas see lõpp meelde Juhani Pütsepa raamatut «Kuu...», kus üle mere paadipõgenikuna Rootsi läinud peategelanna pöördub vanana tagasi Eestisse, koju (ja juhtumisi täpselt samamoodi Haapsallu). Hinges on rahu. Kõik on hästi, kuigi teel on olnud hukkunuid, aga inimene on andnud oma parima ja jagab oma hingetarkust nüüd ka teistele.

«Taeva tütred» on raamat usust ja inimestest. Kui veidi kaugemalt vaadata, siis on see raamat usust nii oma suurimas ilus kui ka suurimas inetuses. Eks ju türklasedki tapsid armeenlasi usu pärast.