Kuidas Venemaa tekitas naabrite juures «järelsoometumise»

Pildil on Urho Kaleva Kekkonen, kes oli Soome Vabariigi president aastatel 1956–1982. Enne seda oli ta Soome peaminister aastatel 1950–1953 ja 1954–1956. Foto: Hans Paul / Lehtikuva / AFP / Scanpix

Nõukogude-aegse soometumise asemel soostus osa Soome eliidist järelsoometuma.

Soometumine tähendab Soome kohanemist Nõukogude Liidu soovidega külma sõja ajal. Samas sai Soome poliitiline ja majanduslik eliit ka kasu tihedatest sidemetest Nõukogude Liiduga. Mis on aga järelsoometumine? See tähendab, et nähtus ei kadunud, kui Nõukogude Liidu asemele astus Venemaa – ikka püüdis Soome elada nii, et Venemaale meele järele olla ja tänu kuulekusele ka kasulikke tehinguid teha.

Pekka Virkki, «Järelsoometumine». Foto: Raamat

Kirjastus Hea Lugu avaldas äsja Soome autori Pekka Virkki raamatu sel teemal.

«Järelsoometumise» autor Pekka Virkki küsib: «Kuidas on võimalik, et aususe ja kangekaelsuse poolest tuntud soomlased ei nõudnud oma juhtidelt selgitust, kas kogu külma sõja aegne ida suunal tehtud koostöö oli tõesti vajalik? Ja millises vormis on see koostöö hiljem jätkunud?»

Autor väidab, et soometumise keskseks tunnuseks oli poliitiline, majanduslik ja moraalne korruptsioon, mis oli tihedalt seotud Nõukogude võrgustikega, aga see ei kadunud Nõukogude Liidu kokku kukkudes, vaid muutis lihtsalt kuju. Üks soomlasest KGB agent tunnistas sajandivahetusel, et teatud arhiivimaterjalide avamine «oleks olnud Soome poliitilise eliidi jaoks väga segadust tekitav».

Näiteks püüdis Soome valitsus kasutada oma prestiiži Balti riikide NATO-teemaliste jõupingutuste piiramiseks.

Autor kirjeldab, et Nõukogude totalitarismi ohvrite halvustamine oli ka pärast 2000. aastat pigem reegel kui erand.

Raamatule põhjaliku saatesõna kirjutanud Rein Lang kõrvutab Eestit ja Soomet. «Eestis hävitati pärast Teist maailmasõda Punaarmee kontrolli all kogu demokraatlik õiguskord ja riigi institutsionaalne ülesehitus,» märgib ta. «Soomes pidi Nõukogude Liit oma suurte eesmärkide saavutamiseks toimetama «omade» kaudu Soome institutsioonides. Tegelikku võimu omanud Eesti kommunistid, Soome kommunistid, sotsiaaldemokraadid, keskerakondlased ja mitme teisegi partei poliitikud, kes pidid pidevalt jagelema Moskva ülemustega, aga kes nautisid ka selle kompensatsiooniks privileege ja hüvesid, on kiiresti siirdumas teispoolsusesse. Sellega kaovad ajalookirjutajate esmased allikad. On kiire.»