Ameerikas sündinud Itaalia emigrantide järeltulija. Kes ta siis ikkagi on?
16. märts 2024, 15:44
/nginx/o/2024/03/15/15948040t1ha124.jpg)
Olen Justin Petrone raamatu «Minu Itaalia» toimetaja ja samas ka kõrvaltegelane (üsna vähe, aga siiski, olen Veneetsia üleujutuses jalgupidi sees ja Genoas Justini esimest Itaalia-kohvi tunnistamas).
Kindlasti on minu kõige lemmikumad episoodid need, kus peategelane läheb ilma ühegi kokkuleppeta täielikku pärapõrgusse, Calabria mägikülla, kuhu käib vaid üks buss päevas, kaasas paberid, mis tõestavad, et tema vanavanaisa ja vanavanaema on mõlemad seal külas sündinud. See on sürr situatsioon, avades autentset külaelu just niimoodi, nagu see ootamatule võõrale saab avaneda... Ja kuidas võõras järsku sugulasena vastu võetakse, kui ta oma pabereid lehvitab. Aga enne tahetakse teda siiski surnukuuri ja mööblipoodi magama panna, sest ta on võõras.
Oma ja võõras, see teema on siin raamatus oluline. Kogu Ameerika on ju selline, võõrastest kokku keeratud uutmoodi oma. Justin on Ameerikas sündinud Itaaliast lahkunud inimeste järeltulija. Kes ta siis ikkagi on? Kui kohati on tekstis tunda nukrust, igatsust ja pingutust, siis see ongi minu meelest see, et ameerika-itaallane peab pingutama, et olla itaallane, nii nagu ta peab muidugi pingutama ka selleks, et Eestis hakkama saada. Tegelikult peab igaüks meist pingutama, et mõista, kust me tulnud oleme, kes on meie esivanemad. Ma arvan, et nukrus tekib sellest, et alati jäävad vaid oletused ja küsimused, poolikud lood, sest täit tõde ei saa enam kelleltki küsida. Esivanemad on ammu teises ilmas.
Aga tagasi siiailma. Mulle meeldisid Justini vanemad tegelastena (tülitsev ameerilaste pere reisil esiisade kodumaal, kujutate ehk ette) ja nende taust, mida veidi siinseal anti, kuuekümnendate USA, kus laua peal tantsiti, kui president Nixon hundipassi sai jms.
Muide, raamatu esitlusele jäi Justin hiljaks, sest tal sai bensiin autos otsa. See sobis nii hästi selle raamatu algusega ja kentsakate bensiini-episoodidega, mis raamatus juhtusid.