LUGEMISSOOVITUS ⟩ Lasteraamat, mida ette lugedes põnnid nihelema ei hakka

Gert Kiiler. Foto: Marko Saarm

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Gert Kiileri lasteraamatut «Kass, kes ei osanud nurruda».

Hehee. Jube äge pihutäis parasjagu pikki/lühikesi jutte, mida ette lugeda mini-inimestele või ise une eel napshaaval nurrutada.

Gert Kiiler, «Kass, kes ei osanud nurruda» Foto: Raamat

Lastele asjade loomine ei ole niisama lihtis sõnastus, nagu esmapilgul tunduda võib. See kas tuleb välja või ei tule. Laps kas jääb kuulama ja magama või kukub nihelema ja nõuab ekraane. Kogenud lugeja näeb aga jo diagonaalis vaadates, kas «ah, mingi titetoode» või jääb lugema natukeseks, siis ka pikemaks ajaks. Gert Kiiler kirjutab niimoodi, et pisi-isikud kuulavad, kõrvad ammuli ja suurtel jääb pilk teksti sisse naksti kinni. Siis saabub lugemise rõõm. Ettelugemise õnn on niikuinii ja alati.

Siin raamatus on kuulda, et autor on lapsest saati mõistnud aega veeta heade lasteraamatute seltsis ega ole seda sõpruskonda ka suurest peast ärr põlanud. Vastupidi, ta on paljud maailmad omaks teinud, seigelnud lugusid pidi ja jõudnud välja täitsa omade jutustamiste ruumi. Hea sõnakasutajana suutnud sest ruumist konkreetsed ja kompaktsed tükikesed me ette/kätte tuua/luua. Siin võib paista natukene Roald Dahli ja terake Donald Bisset’ mõjusid või lausa varajase Kreisiraadio napakust (taustal plaksutavad käsa pandapoeg Juss, pandaema Varje ja pandaisa Rommet). Teos on ikkagi ilus isikupärane tervik, jutud ei kisu harali, mõnus on lugeda. Siin on lumememmed ja jõulupere ja unustet raamatud ja kirjanik ja küüslauk ja jalgpall ja pilved ja kes kõik veel – kass muidugi ka. Lõbu laialt. Lugege teiegi.

Kiidetud olgu ka Elina Sildre pildistik – midagi soojalt naivistlikku, südaeuroopalikult sumedat kumab siit.