Epp Petrone: ma arvan, et sellest raamatust tõesti saab klassika

Foto: Shutterstock

Ma pole arvutimängude mängija kunagi olnud, aga ma sain Gabrielle Zevini raamatu «Homme, homme, homme» abiga väga hästi aru sellest, miks neid mängitakse ja kuidas selliste maailmade loomine on võrreldav igasuguse muu loominguga.

Peategelased on Los Angelesest, nn X-põlvkonna lõpust (ma arvan, et panen põlvkonna õigesti paika — need, kes 90ndate lõpus on ellu astumas). Sadie ja Sam, kaks sõpra. Neiu ja noormees. Kui ma loen nende omavahelist dialoogi ja kujutan ette loomingulist sädet, siis olen kade ja märkan, et mõtlen: küll tahaks loomeinimesena ise sellist partnerit oma elus kohata!

Gabrielle Zevin, «Homme, homme, homme». Foto: Raamat