«Muidugi võib surmanuhtlust rakendada, inimesi on ju hoiatatud ja sõna tuleb kuulata, see on kõikide huvides!»

Liis Lass. Foto: Erakogu

Nii Liis Lass kui Singapuri linnriik on fenomenid. Ei teagi, kummast otsast alata...

Kord ammu aega tagasi käis üks mu lähedane inimene (heake küll, Justin Petrone) tööreisil Hiinas. Ta ei tundnud toona eriti hästi Eesti nn tabloidlehtede kuulsusi ja nii juhtus lugu, et ta sattus seal Shanghai eestlaste seltskonnas õhtut veetes kokku ühe põneva noore neiuga, kes talle väga muljet avaldas. Terane, oma arvamustega, haritud, suust veeres aina kuldmunakesi, millele võis vastu vaielda, aga mis olid ilmselgelt põnevad. Umbes midagi sellist. Alles hiljem viis ta kokku, et ahsoo, selle Shanghai ülikoolis õppiva neiu nimi on Liis Lass ja tal on Eestis kahtlane kuulsus (millesse Liis ise suhtub nagu campi).

Liis Lass, «Minu Singapur». Foto: Petrone Print

Aga teine algus on see, et kord – veel palju rohkem aastaid tagasi – sattusin ma Singapuri ja see koht võlus mind väga. Nii kontseptsioonina kui ka elukeskkonnana. Kokku olen Singapuris käinud vist seitsmel korral (tänu sellele, et töötasin kunagi Robinsoni-produktsioonis Malaisia lõunaosa saartel ning tänu sellele, et sain hiljem sellesama Justiniga tema teaduskonverentsidele hotelli kaasa minna.) Kõige pikem seal viibimine õnnestus selsamal pisikesel Sentosa saarel, nädal aega järjest. Olen oma väikeste lastega seal jalutanud, paabulinde ja pisikesi inimtühje rannasopikesi imestanud ja unistanud sinna kolimisest... Kõndinud välja sinnamaani, kust edasi ei saanud ja algas nn eesriide-tagune, rikkurite kinnine elutsoon. Raamatut lugedes panin ajakava paika: mina jalutasin oma lastega Sentosal 2013. aasta kevadel, ja just samal ajal kavandaski Liis Lass sinnakolimist. Ning ta tegigi selle teoks veel samal aastal.

Siiani on mul Singapuriga seotud segased tunded. Loomulikult on see koht lummav ja loomulikult on selles ka midagi hirmutavat, meenub Huxley «Hea uus ilm» ja muud düstoopiad: otsustatud on luua maailmakord, mis oleks tõhus ja mugav; aga need, kes selle korraga ei haaku, need saadetakse minema. Ma ei saa hästi aru, kui Singapuris on HIV ja hepatiit keelatud, ent kui haigestub näiteks Singapuri kodanik, mis siis temaga peale hakatakse? Sellest sain küll aru, et narkoanalüüsi võidakse sulle teha pärast välismaareisi ja kui su veres-uriinis on midagi kahtlast, siis... Ma ei mäletagi, kas ootab hiigeltrahv, vangistus, kepihoobid või väljasaatmine. Midagi siit valikust kindlasti.

Sain raamatust teada palju uut Singapuri tekke kohta. Autor on tõesti kirglik mõtleja ja kontseptualist. Ta mitte lihtsalt pole valinud endale elamiseks ja laste kasvatamiseks tema meelest kõige ideaaalsemat keskkonda, vaid ta on tõsiselt tööd teinud selle maailma ajaloo ja mehhanismide mõistmiseks. Kuidas ikkagi sai juhtuda, et vaid ühe inimpõlve vältel (1960ndatest 1980ndate lõpuni mõõtes) sai kolmanda maailma kolkast esimese maailma tippriik? Kuidas saavutati see, et Hiiumaa suurusele saarele mahub kuus miljonit inimest igapäevaselt elama ja sadu tuhandeid igapäevaselt külastama niimoodi, et ei teki klaustrofoobiat ja trügimist? Mis on selle tõhususe hind?

Pean ütlema, et ma polegi ühtegi sellist «Minu...» sarja raamatut lugenud, kus riigijuhtimisest oleks kirjutatud nii põnevalt ja nii selgelt tuntava isikliku arvamusega. Osaliselt lugesin, osaliselt kuulasin, Liis Lassi omahäälselt sisseloetud audioraamat on omaette fenomen. Kirglik! Ja nii palju on seal kohti, kus võiks vastu vaielda või küsida: aga oot, aga inimõigused, aga traditsioonid... «Muidugi võib surmanuhtlust rakendada, inimesi on ju hoiatatud ja sõna tuleb kuulata, see on kõikide huvides!» Tõepoolest, kõik meie maailmas on kokkuleppeline. Singapuril on näidata ette tulemus, on maailmale jagada teatud võtted, kuidas sellisele tulemusele jõuda.

Toon ühe näite: kuidas saavutada see, et inimesed ei suitsetaks? Kõige parem oleks see muidugi ära keelata, aga seda pole isegi Singapur teha söandanud. Aga suitsetada tohib vaid teatud kohtades, prügikastide kõrvale nurgatagustesse on tänavatel-hoovides maha markeeritud platsikesed ja seal vonkleb järjekord. Kusagil mujal kui selle pisikese platsikese peal sa suitsetada ei tohi. E-sigaretid on keelatud. Tulemus: suitsetatakse muidugi vähe. Ka autosid hoitakse samamoodi kontrolli all. Ja nätsu ei tohi ei närida ega omada, seda teab vist kogu maailm. Hommikuti on Singapuri tänavad uskumatult puhtad.

Kohati on raamatus ka lihtsalt eraelulisi lookesi, näiteks saame teada koduabilisega koos elamise köögipoolest. (Oma abikaasast kõneldes hoiab Liis Lass aga välja timmitud privaatsust. Kiidab ja meelitab kiirete poolirooniliste killukeste näol, aga me ei saa isegi seda teada, mis rahvusest ta kaasa on või mis alal ta töötab.) Kõige rohkem meeldivad mulle raamatus need osad, kus autor on suutnud selle Singapuri-spetsiifilise kentsakuse panna oma isikliku elu konteksti. Näiteks: Singapuris on ka džunglit alles hoitud, see on väga rohelise olemisega linn oma tiheasustusest hoolimata. Liis läheb oma tütrega ühel õhtul jalutama, plaanidest oma terassipalmile natuke mulda juurde võtta. Aga siis ta ei julge, kuigi on justkui omaette džunglis, ja ka mõneaastane tütar ütleb, et emme, see oleks varastamine. Ostavadki mulda kilekotti pakendades poest.

Singapuris on nii palju efektiivsust, kuidas nad oma prügimajandust kontrolli all hoiavad, põletades prügi elektriks ja ehitades tuhaga uut saart, näiteks. Enamus Liisi näidetest jõuab varem või hiljem Eesti juurde välja. Ka Eesti on väike riik, kes mingil hetkel sai korraks sisse uuendusliku hoo ja oskas ka maailmale seda kommunikeerida, täpselt nagu Singapur. Aga samal ajal on meil pidev identiteedikriis, liiga pehme käega valikute tegemine ja selle mõttetu Euroopa Liidu koosseisus venimine, umbes nii tõlgendasin ma Liis Lassi mõtteid.

See on raamat, mis sobiks hästi keskkooliklassidele lugemiseks ja pärast klassis väitlemiseks! Oleks huvitav teada, mida noored inimesed sellest arvavad.

Aga mina isiklikult... loeksin Liis Lassi sulest veel asju ja Singapuri ma küll enam kolida ei plaaniks!