/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/03/21/15958393t1h78aa.jpg)
21. märtsil on rahvusvaheline luulepäev. Apollo uuris sel puhul Lauri Räpilt, mida luule tema jaoks tähendab ja kuidas nii juhtus, et ta ise luuletama kippus.
LUULEPÄEV ⟩ Lauri Räpp: just seepärast ma armastangi kirjutamist
Minu teekond luuleni algas lapsepõlvest. Olen kasvanud raamatute keskel ja olen alati soovinud teada, millised lood on peidetud raamatukaante vahele. Mälestuste merre sukeldudes leian eest 1982. aastal ilmunud Ott Arderi raamatu «Koer poiss sõitis jänest», mis on suure tõenäosusega elu esimene luuleraamat, mida lugesin. Alles hiljuti pühkisin sellelt tolmu ja lugesin uuesti üle. Pisike poiss minu sees itsitas sõnadega visatud vigurite üle samamoodi kui toona – nelikümmend aastat tagasi.
/nginx/o/2024/03/21/15958404t1h0cb4.jpg)
Mulle meeldib, kui sõnu ritta ladudes sünnivad laused, mille abil saab luua mõne täiesti uue maailma või äratada elule ammused mälestused. Mulle meeldib, kui sõnadega hoolsalt ja armastusega ümber käies hakkavad nad helisema. Mulle meeldib see tunne, kui sõnadest moodustatud laused hakkavad elama oma elu. Just seepärast ma armastangi kirjutamist.
Ent iga kord, kui keegi nimetab mind luuletajaks, tekib tahtmine öelda, et see on sama kui öelda mõne kümnevõistleja kohta odaviskaja või kõrgushüppaja. Ma lihtsalt kirjutan. Kirjutan artikleid, reklaamtekste, raamatuid, kolumne, laulusõnu, persoonilugusid ja ka luuletusi. Mis ei tähenda, et ma kirjutaksin neid kõiki samal tasemel, kui tegi kümnevõistlust Erki Nool. Ma ei võistle, ei konkureeri ega pinguta kuldmedalite nimel. Ma lihtsalt kirjutan, sest ma armastan kirjutamist. Mitte sellepärast, et saaksin kanda mõnd tiitlit või ametinimetust. Muu ei loe.
See, et ma ise luuletusi kirjutan, on mõnes mõttes puhas juhus, ent samas loogiline asjade käik. Emakeelt, kirjandust ja kirjutamist armastava inimesena oli see aja küsimus, millal ma ise luuletuste kirjutamiseni jõuan. See, et olen neid sadades kirjutanud, ei tähenda, et ma luuletada oskaksin. Või et ma neid tekste, kirjapandud mõtteid ja tundeid ilmtingimata luuletusteks peaksin. Tegelikult ei olegi vahet, kuidas neid nimetada. Loeb see, kui kirjapandu kedagi kõnetab, puudutab, mõtlema paneb.
/nginx/o/2024/03/21/15958405t1h617b.jpg)
Kuna ma hindan lihtsust ja lihtsalt inimlikkust, meeldivad mulle luuletused, mis räägivad keerulised tunded lihtsamaks ja muudavad valu ilusaks. Üks minu jaoks hea luuletus peab kindlasti kõlama ja helisema, voolama ja voogama. Ja mis kõige olulisem – puudutama sealt, kuhu sõrmed ei ulatu. Hiljuti pakkus mulle seesuguse elamuse Indrek Hirve «Aokarikas», kus üks tekst pühendatud Riho Sibula mälestuseks. Sirvisingi alles hiljuti Hirve kogu Sibula viimaseks jäänud vinüülplaat taustal mängimas.
Inspiratsiooni saan ma kohvikuaknast välja vaadates või kõrvallauas inimesi jälgides. Mõnes Ladina-Ameerika riigis kohaliku ühistranspordiga loksudes või mõnes meie imelise Eestimaa metsatukas uidates. Elu ja inimesed seal sees ning aastaaegade vaheldumine on lõputa inspiratsiooniallikas, mis paneb looma ja luuletama ükskõik keda, kes võtab aega märgata pealtnäha märkamatuid seoseid ja mustreid. Oluline on võtta hetk ja olla päriselt kohal. Mitte lihtsalt vaadata, vaid päriselt näha. Olla empaatiline ja armastada eesti keele ilu. Ilusat rahvusvahelist luulepäeva!
Juhuslik valik luuleraamatuid, mis on mind aja jooksul puudutanud:
- Ott Arder «Koer poiss sõitis jänest»
- Indrek Hirv «Aokarikas»
- Anne-Mai Tevahi «Ma hingan su armastust»
- Berit Kaschan «Täna piisab vähesest»
- Artur Alliksaar «Päikesepillaja»