LUGEMISSOOVITUS ⟩ Iga elusolev eestlane leiab sellest raamatust miskit tuttavat

Raamatuportaal
Copy
Fredi Tomps.
Fredi Tomps. Foto: Toomas Tatar

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Riin Alatalu kirja pandud Fredi Tompsi lugu «Minu sajand».

Vahelduseks muudele lugudele soovitan täna head elulugu, kodule väga lähedalt.

Vägev raamat ligi saja-aastase inimehe elukäigust ja elutööst. Eesti ajast tänase ja küllap natuke homsegi päevani välja. Jubedatest aegadest tulemuslikult läbi tulemise parimaid näiteid üleüldse. Sealjuures otsatult põnev ja seikluslik lugemine otsast otsani, noorkotkastest uue Eesti keerukäikudeni, sõbralike soovitustega tulevikuks.

Riin Alatalu ja Fredi Tomps, «Minu sajand».
Riin Alatalu ja Fredi Tomps, «Minu sajand». Foto: Raamat

Ega meil neid sajaligilisi väga mitut enam ole. Võib julgesti öelda, et iga elusolev eestlane leiab siit raamatust miskit tuttavat, miskit mälestuslikku. Ka mõndagi uuenduslikku. Mina kui 50+ inimene taipasin, et mitmed majad-paigad, mida omamälus olin iidseteks ja justnagu tagurpidi lõpmatuteks pidanud, on tegelikult minu enda lapsepõlve aastatel varemetest või olematusest üles löödud ja elavaks tehtud. Olen hirmus tänulik tegijatele. Et nad olivad ja oskasivad. 20nda sajandi hävitustöö võinuks nõmeda rohtukasvanud mätastikuna täna me ees olla, kui sama sajandi mõtestajad ja tegutsejad olnuks olemata. Tohutult tark teada, kuidas mõne(kümne) inimese viitsimisest ja tahtmisest ja oskamisest võib ajalugu uuesti tagasi tulla. Respekt.

Mõnisada või –tuhat aastat tagasi polnud muinsuskaitsest juttugi. Roomas lammutati tarbetuks muutunud Colosseumi kui kivimurdu, suurest rajatisest sai mitu paleed, ent enamik iidhiidhoonest jäi järele. Tallinnas lõhuti tunamineva sajandil rahumeeli maha pea kõik linnaväravad ja hulk müüri, keegi ei arvanud, et vana värk võiks väärt värk olla. Mineva sajandil mõtteviis muutus ning annaks taevas, et ta meie ajal hullupööra teise pendliserva ei lendaks. On juba näiteid, kuis muinsuskaitsjate tuimavõitu ametnikunäoliste ettekirjutuste tõttu on väärtuslikud paigad hooldamata jäänud ning hävinud. Halb!

Sammalhabe ütles, et looduses peab valitsema tasakaal. See ei ole päris õige – tasakaalustet looduses ei juhtu midagi, ei mädane ega idane. Muinsuste kaitsmisel ja kasutamisel võiks tasakaal olemas olla. Antagu tuld, ent hoitagu pilk peal. Muidu ei idane, aga mädaneb.

Mudast ja müürijuppidest ajaloopärandi taassünnitamise kohta annab see raamat ütlemata hea hoogsalt loetava ülevaate. Mõned märksõnad: Vabaõhumuuseum, Sagadi, Vihula, Palmse, Niguliste… Rida jätkub väga pikalt, sest Eesti olemise hoidmise ja taastamise raskelt rõõmsas loos on keeruline Fredist olulisemat tegijat leida. Raamatus on adekvaatset enesekriitikat, on tulevikuvisioone, kummalisi vaikushetki, leiab ka minevikuparanoiat, kui seda otsida. Aga miks peaks. Otsad on kokku tõmmatud, mõned on lahti jäetud, ent ühtki (vist) ei ole lausa vette peidetud. Jaa, tajume auke ajajoones, näeme ladusas luguloos kohti, kus tahtnuks küsida, et oot-oot, mis nüüd sai. Fragmentaarse looloomise juures nõnda ju käibki. Kõike ei või. Miskit saad rohkem, teist mitte täiega. Hästi tehtud.

Autorid Riin Alatalu ja (peategelane) Fredi Tomps on kirjutanud kokku ühe kütkestavaima viimaste aastate jooksul ilmunud tööloo. On kordusi, ent see käib elu/töö juurde ning läbi tarkuse ema saab tarkus ise selgemaks. Siin on sees kogu see Eesti, mida viimased paar põlvkonda omaenese ajalooliseks Eestiks oskavad pidada. Lugege ja nähke, mis imenippide läbi see kõik meil alles on. Ilma Fredi ja ta sõpradeta ei pruugiks üldse olla!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles