LUGEMISNURGA VIDEO ⟩ Soome soo võib võtta, mis talle kuulub, sinna võib uppuda

Raamatuportaal
Copy
Ida Adele Raneli Ruul.
Ida Adele Raneli Ruul. Foto: Evelin Kruus

Maria Turtschaninoff raamat «Pärandmaa» on lummav romaan metsa vägevusest ja inimese suhtest loodusega, kes kannab meid ühest sugupõlvest teise. Vaata videot, kus coach ja hobulausuja Ida Adele Raneli Ruul loeb Viru Keskuse Rahva Raamatu poes ette katkendi kõnealusest raamatust, milles on sügaval põimunud inimese ja metsa juured. 

Urn süles, saabub naine tasa metsa keskel asuvasse tallu. Kui viimanegi raasuke ema pohlamoosist on söödud, on tütre kord olla suguvõsa vanim. Võtta vastutus talu ning seda ümbritseva maa eest.

Suguvõsa lugu ulatub kaugele neljasaja aasta taha soldat Mattsini, kes tuli ja labida maasse lõi. Sellest saati on põhjamaine Sookingu suguvõsa olnud tunnistajaks rusuvatele inimsaatustele aja keerises. Ses paigas elatakse loodusest ja loodusega: on põllud ja lõputu töö, on kuldsed murakad ja pühad pihlakad, müütilised olendid ja loodushinged. Elanikud kogevad nii sõda, nälja-aastaid kui ka südamevalu, kuid mets pakub neile pelgupaika ja turvatunnet.

Katkend raamatust «Pärandmaa»

«Ma pean su kindlasti õhtuks koju viima,» ütles ta viimaks. «Et nad Metsatagusel muretsema ei hakkaks.»

Ta silmitses aset, kus Kristin oli suigatanud, kuivatatud lihapala käes. «Aga jäägu see siis pealegi homseks.»

Maria Turtschaninoff, «Pärandmaa».
Maria Turtschaninoff, «Pärandmaa». Foto: Raamat

Ta istus tol õhtul kaua ja lihtsalt vaatas magavat tüdrukut, tema õrnu ripsmeid, ümber pea keeratud pikki heledaid patse, väikest suud, mis oli unes paokil. Ta süda läks hellaks, mida ta tavaliselt tundis siis, kui leidis pesast välja kukkunud linnupoegi või urust liiga kaugele seiklema läinud rebasepoegi. Neidki oli tal kombeks aidata. Ta tundis selles soos ja isegi kümnete kilomeetrite ulatuses kõiki rebaseurge ja linnupesi ning oskas kõik loomapojad õigesse kohta tagasi viia. Ta aitas neid heast südamest, aga ka sellepärast, et rebased kasvasid mingil ajal suureks ja siis võis ta neid jahtida ilusa kasuka pärast. Sügiseti rändas ta Kalajoele, et vahetada punt nahku vajaminevate kaupade – soola, uue keedunõu või pussitera, õngekonksude, vahel ka tubaka – vastu. Väike oht oli, et ta võidakse ära tunda ja kinni võtta. Ta ei jäänud sinna kunagi kauemaks, kui hädapärast vaja oli, ei joonud teiste nahaküttidega õlut ega ajanud kellegagi juttu. Ja inimesed hoidsid temast eemale: ta nägi välja täpselt, nagu ta oli, metsinimene, kellel oli juures suitsu ja kehvalt pargitud loomanahkade hais. Eks kõik, kes temaga kohtusid, said aru küll, mis mehi ta on, kuid kaupmehed võtsid temalt heameelega vastu ilusaid hundi-, rebase- ja metspõhjapõdranahku.

Aga see hellus, mida ta praegu tundis tolle väikese tüdruku vastu, kes magas nõnda süütult tema suitsutares, ei olnud sama hellus, mida ta tundis kaitsetute loomapoegade vastu. Selles oli segunenud midagi muud. Igatsust, vastupandamatut kurbust. Ta tõusis ja läks avatud ukse juurde ning vaatas suveöist sood, kus sääsed tantsisklesid ja pinisesid rohu, porsa ja villpea kohal.

Aastaid oli ema olnud ainuke inimene, kellega ta oli rääkinud. Ta võis ema tükiks ajaks ära unustada, nende vestlustest puudust tundmata, aga siis äkki meenus talle ema olemasolu, kui ta liikus oma vana kodukoha lähedal või kui ta nägi midagi, mis meenutas minevikku: rabas küpsevad murakad, huulile kerkiv laul, mida ema oli talle väiksena laulnud. Siis oli ta ööpimeduse varjus vaikselt ema ukse taha hiilinud ning ta oma erilise koputusega äratanud. Sageli oli tal kaasas midagi, milles ema sai aidata: haav, mis vajas sidumist, riideese, mis vajas parandamist. Ta teadis, kui vaeselt ema elab, seetõttu püüdis ta viia kaasa midagi, millest kasu oleks, kuid mis ei ärataks liiga palju küsimusi: mõne metsise, kes oli ta püünisesse jäänud, või väikese kala. Ta voolis emale uue võinoa ja punus tohust korvi. Mõnikord oli tal kaasas lõhutud puid ema kolde jaoks.

Tihti oli ta rahutu juba enne, kui üle ema saunaläve astus. Seisis ja tammus jalalt jalale, tahtis lahkuda, tahtis ära minna. Tahtis koju. Ta oli emaga napisõnaline ja järsk, vastas tema küsimustele lühidalt. Ta ei olnud kaalutleja ega mõelnud sügavamalt, miks asjalood nõnda on. Ta lihtsalt võttis sokid, kohe, kui ema oli need ära parandanud, ja kadus öhe. Tagasi metsa, rappa ja tähtede manu. Oma maailma. Ema kutsus seda kõnnumaaks, ääremaaks, ta ei mõistnud, miks poeg end seal aastate kaupa peidab. «Sa võiksid kuskil mujal alustada,» ütles ema sageli. «Seal, kus keegi sind ei tunne. Muretseda endale maja ja naise. Oma kodu.»

Ainukesena oli Abrahamisse mõistvalt suhtunud isa, kui ta oli lapsena pärast pikki metsarännakuid koju tagasi jõudnud. Henric oli see, kes õpetas talle, kuidas metsas elada ja olla. Kuidas austada metsaasukaid ning nendega kõrvuti elada. Kui Abraham sõjaväest ära põgenes, tuli ta kõige otsemat teed paika, kus ta oli alati tundnud end kõige turvalisemalt, kõige vabamalt. Sohu ja metsa vana kodutalu taga. Seal oli ta tema ise, seal ei tundnud millestki puudust. Ta ei püsinud ainult seal, ta seikles ringi, ent tuli alati sinna tagasi, kui mitte varem, siis talvel, kui vajas elus püsimiseks suitsutaret. Ta ei tundnud puudust inimeste seltskonnast, ta ei olnud kunagi vendadega klappinud, metsas leidus kõike, mida ta vajas. Kui mets oli metsik paik, siis oli temagi metsik ja selle üle uhke. Ema oli viimane side inimeste elu ja maailmaga, side, mida ta ei suutnud lõhkuda. Ja seda tajus ta ema külastades. Side, mis hoidis teda täiesti vabaks saamast. Ta pööras uksel ringi ja heitis veel korra pilgu magavale lapsele. See tabas teda taas, see igatsus, see tunne, et on miski, mis tal puudub, kõigest hoolimata. Miski, mida kõik rebased ja linnud võisid igal kevadel kogeda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles