Epp Petrone: pärast selle raamatu lugemist ei saa teatrit enam iialgi päris sama pilguga vaadata

Jim Ashilevi Foto: Alar Madisson / Eesti kirjandusmuuseum

Miks tahab inimene saada teatrisse? Teatris käimine võib olla üks omamoodi sõltuvus — see hetk enne seda, kui eesriie avaneb ja sisenetakse koos maailma, kus võib juhtuda ime... Võib, aga enamasti ei juhtu. Aga vahel harva juhtub midagi.

Jim Ashilevi kirjutab oma kirglikke armastuskirju teatrile, otsides vastuseid ja meenutades: mis see on, mis n-ö õnge otsa võtab. Tema sai konksu otsa ja tõmbas tiigist välja Mati Unt. Ja kõige esimene armastuskiri teatrile, südamepõhjast, oli Jimi «Nagu poisid vihma käes», tema esimene näidend.

See raamat on sõna otseses mõttes teatrile pühendatud. Kirjad on sündinud otse elus, kõige sagedasem kirjutamiskoht on Vanemuise näitlejate ühiselamu ühe pisikese korteri WC. Aga mõni kiri on sündinud näiteks Tallinn-Tartu bussis, mõni proovisaalis. Jim sinatab teatrit, vahel ka siunab, vahel andub ja vahel üritab lummusest vabaks saada. Kirglikud kirjad!

Jim Ashilevi, «Armastuskirju teatrile». Foto: Raamat

Ja kuigi meie pole päris kirja adressaat (kuigi ka meie, publik, oleme ju osa temast, teatrist), on meil võimalik lisaks sellele kirele saada pihta sellele, mis on näitleja elu köögipool. Kohe kõige esimene kiri viskab meid osalusteatrisse. Teate ju küll, see teater, kus lähete publikuna saali ja saate esimeste minutite jooksul pihta, et te polegi publikuna nähtamatud. Et see on seekord hoopis selline mäng, kus näitleja vaatab publikule silma ja nõuab kaasamängu. Mis tunne näitlejal on? Ja kuidas näitleja aru saab, kas mõni stseen on õnnestunud või mitte?

Nende armastuskirjade abil saab väikese lähiajaloo tuuri, 1990ndate ja 2000ndate haku Von Krahli köögipoolele. Suur osa kirjeldatud etendusi on sellised, mida mina näiteks pole näinud. Aga mulle meenub lugedes lapsepõlve lumm, kuidas ma lugesin ajakirju «Kino» ja «Ekraan» ning kujutasin ise ette neid filme, mida seal ümber jutustati. Samamoodi hakkavad Jimi kirjelduste peale näidendid silme ees jooksma.

Peamine lookaar siin raamatus on aga see, kuidas sünnib roll: Jim Ashilevi Othello, Andres Noormetsa lavastatud «Othello» etendus. Seda käisin ma isegi mitu korda vaatamas ja väga huvitav on lugeda, millest tegelikult üks näitleja – ja üks näitetrupp – läbi käib, et sünniks lavastus.

Ma arvan, et pärast selle raamatu lugemist ei saa teatrit enam iialgi päris sama pilguga vaadata. Aga siin on midagi veel. Teatrist saab sümbol ning kõik need «kas, miks, kuidas» küsimused laienevad ja laienevad. Pärast ei saa ehk enam mitte midagi sama pilguga vaadata? Sest elus otsime me ju samamoodi seda hetkeime, mida teatris. Vahel me seda kohtame, enamasti mitte.

See on muide ainuke raamat, mille puhul ma lõpetades autorile keset ööd spontaanse fännikirja olen saatnud. Või oli see fänni-SMS. Veel kord, aitäh, Jim, selle raamatu eest! Ja selle eest, et sa teatrit armastad!