Lugu Tölpamist, kes on nii lahke südamega mees, et annab vendadele oma naise õed
26. märts 2024, 19:07
/nginx/o/2024/03/26/15967865t1h8c7d.jpg)
Mitmeid kirjandusauhindu võitnud Quan Barry romaan «Kui mind enam ei ole, otsi idast» on haruldaselt kaunis lugu, mis liugleb läbi Mongoolia ja saadab kahte võõrdunud kaksikvenda, kes kohustuste ja vastuolude kiuste proovivad teineteist taas mõista.
Quan Barry (snd 1973) sai kirjutamiseks inspiratsiooni enda reisist Mongooliasse, teda võlus sealne kultuur, külalislahkus ja Dalai Lamaga seotud uskumused. Autor viib lugeja läbi maastiku, mis on sama halastamatu kui ka ilus ja kultuuriliselt mitmekesine, alates Lääne-Altai mägedest kuni kõheda Gobi kõrbe ja Tšingis-khaani iidse pealinnani.
Romaani peategelane on noor munk Chuluun, kes saab ülesande leida taaskehastunud laama – vaimne õpetaja. Ta võib olla sündinud kus tahes Mongoolia lõpututel tasandikel. Rännakukaaslane, identne kaksikvend Mun on mungaelu, mida vennad kunagi jagasid, hüljanud. Otsing on kahe reisikaaslase läheduse tõeline proovikivi, sest mõlemat venda on õnnistatud võimega kuulda teise mõtteid. Astudes mööda lõputuid teid, otsivad rändajad vastuseid taevasematele ja maisematele – armastuse, kokkukuuluvuse ja vendluse – küsimustele.
«Kui mind enam ei ole, otsi idast» sunnib arutlema, kas meie elud kuuluvad meile endale või oleme me osa millestki suuremast. Raamat on vaatlus võitlusest oma veendumuste eest ja tähenduse leidmisest kiiresti muutuvas maailmas. Ja samas on see kui meditatsioon, mis aitab leppida kõige sellega, mis lihtsalt on nagu on.
Loe raamatust katkendit!
***
Maa ja taevas ei kohtu kunagi
«Kuula tähelepanelikult,» ütlen ma. Tunnen, kuidas tüdruku haare tugevneb. Kuu ripub taevas nagu suur kõrv.
«Maa ja taevas ei kohtu kunagi, aga inimese lapsed see-eest küll,» ütlen ma. «Elavad kord kolm venda. Nad elavad Laulva Jõe käänakul ühes ger’is.»
«Kas jõgi laulab alati, nii päeval kui ka ööl?» küsib väike tüdruk. Taipan kohe, et küsimus pole niisama, et mitte miski, mis ma ütlen, ei ole lihtsalt suusoojaks.
«Ei,» vastan ma. «Jõgi laulab vaid neile, kel on kannatlikkust teda kuulata.» Ootan hetke, et ta vastaks, ent kui tüdruk midagi ei kosta, ma jätkan.
«Ühel talvel surevad vendade loomad ükshaaval ära, kuni alles ei jää kedagi peale vana pimeda mära. Kui kõik teised loomad on läinud, ei maga vana mära enam õues. Igal ööl kööberdab ta ger’i, tema suured märjad silmad on nagu kuud. Ühel ööl läheb vanim poeg ukse kõrval olevast vaadist kulbiga airag’i võtma. Ühtäkki täitub ger puust kulbi häälega, mis kraabib vaadi põhja, heli kõlab, nagu veetaks kalakonksu mööda kive. Hommikul päikesetõusuga ütlevad vanim poeg ja vanuselt teine oma kolmandale vennale Tölpamile, et nad lähevad kaugele rohumaade taha õnne otsima ja tulevad tagasi, kui on rikkaks saanud. Ukselävelt vaatab Tölpam, kuidas vennad silmipiiri taha kaovad.
Rohumaadel talv venib. Sahvris on aina vähem süüa. «Sinu vennad ei tule tagasi,» ütleb vana mära ühel lumisel õhtul, silmad märjad kui munad.
«Sa ei tea seda,» ütleb Tölpam reipalt.
Vana mära ohkab. «Siis joo minu piimast,» ütleb loom ja Tölpam laskub põlvedele ning sirutab suu krimpsus nisa järele.
Kevad tuleb ja läheb. Suvi kõrvetab rohumaid. Siis on juba sügis. Igal ööl ronib Tölpam vana mära kõhu alla, hobuse roided nagu tünnilauad, kuni oma janu täis joob. Mära piim on täiuslikult hapu ja kihisev, käärides juba nisas airag’iks.
«Sinu vennad ei tule tagasi,» ütleb vana mära. «Kas sa nüüd tead seda?»
«Jah,» ütleb Tölpam ja pakib kokku kogu maise vara, millest hoolib – õnnetoova kontsluu, riideriba ema kleidist –, ja nad jalutavad teineteise kõrval rohumaadele, järgnedes Laulva Jõe voolule.»
«Kas tal on lihtne oma vendi leida, sest jõgi ütleb, kuhu minna?» küsib väike tüdruk.
«Jah,» kostan ma. Auto kabiinis mängib kaks meest kaarte. Meie ümber laiuvad rohumaad tumedalt nagu ookean. «Igal ööl magama minnes laulab jõgi Tölpamile ja vanale märale,» ütlen ma, «ja ütleb neile, kuhu poole minna. Kuu-kahe pärast leiavad nad vennad koopast magamas. Seejärel teatab Tölpam vanimale vennale ja vanuselt teisele, et ühineb nendega, et nad saaksid koos laia maailma õnne otsima minna. Tema vennad naeravad.
«Maailmas õnne leida on raskem, kui me eales arvata võime,» ütleb vanuselt teine. «Kuidas saad sina meid aidata, kui kõnnid hobuse kõrval nagu võrdsega?»
«Ta ongi mu võrdne,» ütleb Tölpam. «Ja see, kuidas ma teid aidata saan, pole minu otsustada,» ütleb ta. «Aga lähme.» Ja nad läksid.»
Tüdruk vaatab taevasse. Ma pole kindel, kas ta kuulab. Kiirustades kannan ette, kuidas tasub ära Tölpami siirus ja kaastunne eri loomade vastu, keda nad vendadega teel kohtavad, kui võlur annab neile võimatu ülesande. Loomadest sõprade abiga abiellub Tölpam khaani tütrega ja pärib kümne tuhande pealise karja. Kuna ta on lahke südamega mees, annab ta vendadele oma naise vanemad õed.