LUGEMISNURGA VIDEO ⟩ «Meie peres oli mitu parteipiletiga kommunisti, aga keegi neist ei igatsenud taga Nõukogude Liitu»

Annikky Lamp. Foto: Evelin Kruus

Annikky Lamp on kommunikatsiooniekspert, kes on töötanud neljas Eesti ministeeriumis ja kolmes Euroopa Liidu institutsioonis. Praegu paikneb ta Luksemburgis, kus juhib Euroopa Kontrollikoja Eesti liikme Keit Pentus-Rosimannuse kabinetti. Vabal ajal peab Annikky elustiiliblogi, poksib, kirjutab ja loeb ebamõistlikult palju raamatuid. Vaata videot, kus Annikky loeb Rahva Raamatus ette katkendi Victoria Belimi raamatust «Kukemaja». See on ühtlasi tema esimene suurem tõlketeos.

«Kukemaja» autor Victoria Belim on ajakirjanik ja tõlkija. Tal on Financial Timesis kolumn ning tema kultuuri- ja elustiiliartiklid on ilmunud ajakirjades New York Times Magazine, Elle, Red ja Marie Claire. Ta oskab kaheksatteist keelt, sealhulgas jaapani, türgi, pärsia ja indoneesia keelt. Victoria sündis Ukrainas, kasvas üles Ameerika Ühendriikides ja elab nüüd Belgias.

«Kukemaja» jutustab vanematest ja lastest, õnnetutest saatustest ja kaua hoitud saladustest.

Victoria Belim, «Kukemaja». Foto: Raamat

Ukrainas Poltava linnas asub hoone, mida kutsutakse Kukemajaks. Selle elegantse punase ehitise sissepääsu valvab kaks suurt kukekuju. Hoone ei näe hirmutav välja, aga Victoria Belimi lapsepõlves 1980. aastatel rääkis viimase vanavanaema Kukemajast ainult sosinal ja kõndis sellest ringiga mööda.

2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi, leidis Victoria vanavanaisa päeviku, milles seisis alla joonitud fraas: «Vend Nõkodõm, kadus 1930ndatel vaba Ukraina eest võideldes». Victoria polnud säärasest sugulasest midagi kuulnud ja otsustas sõita kodumaale tõde välja selgitama.

Ta pühendus aastateks Nõkodõmi loo uurimisele, kuigi sellest ei paistnud rääkida tahtvat keegi – eriti mitte vanaema, kelle juures Victoria peatus. Pärast pikka võitlust nõukogude stiilis bürokraatiaga ja väljasõite külakestesse kohtuma toda aega veel mäletavate inimestega viis otsing Victoria kardetud Kukemajja ja selle keldris peituvate süngete saladusteni.

«Kukemaja» meeltliigutavad memuaarid räägivad ühe perekonna ja kogu Ukraina loo keerulisest ajaloost ohtliku tänapäevani. See jutustab haaravalt vanematest ja lastest, veendunud bolševikest ja kommunismiohvritest, aiamaadest ja kunstist, õnnetutest saatustest ja kaua hoitud saladustest.

Katkend raamatust «Kukemaja»

Läksime onu Vladimiriga tülli kuu pärast seda, kui tema nimekaim Krimmi okupeeris. Oma viimases sõnumis – saadetud Tel Avivi aja järgi kell kolm öösel – ütles ta, et meie perekond peaks olema Nõukogude Liidule tänulik. Kui seda e-kirja kell kaheksa hommikul Brüsselis lugesin, ei märganud ma, et onu Skype’i avatar oli muutunud elutult halliks ja Viberi profiil ei kuvanud enam pilti temast lootosepoosis.

Kogu mu tähelepanu oli Vladimiri sõnumil. Ta kirjutas igasuguseid pööraseid asju: et Ameerika oli mind ajupesnud ja et sealne kapitalism tappis mu isa, aga eriti häiris mind väide, et meie perekond on Nõukogude Liidule tänu võlgu. Mulle tundus rõlge, et keegi igatseb tagasi režiimi, mille nimi on sünonüümne totalitarismiga. Ma ei suutnud uskuda, et minu joogat ja fotograafiat armastav onu on hakanud Nõukogude Liidu kuritegusid õigustama. NSVL oli mu sugupuud nii halastamatult rappinud, tapnud meid sõdades, näljahädades ja pogrommides; me olime maksnud seitse aastakümmet kestnud nõukogude sotsialismi eest kallist hinda. Mida enam ma meenutasin oma nõukogude lapsepõlve Ukrainas ja meie elu viletsust 1980. aastatel, seda rohkem nööris miski mu kurku ja meelekohad tuikasid. Panin sülearvuti kinni, astusin akna juurde ja surusin lauba vastu külma klaasi.

Brüsseli viilkatustega majad läikisid hiljutisest vihmast ja ikka veel rippusid rasked pilved tumedate puude kohal, mis märkisid linna piiri. Hingasin aeglaselt klaasile ja vaatasin, kuidas punased katused muutusid aeglaselt kahvatuoranžiks. Paar sekundit hiljem mu hingeudu hajus ja kõik ärkas taas ellu, eredamalt kui enne. Kuid mu mõtted olid endiselt sassis.

Vladimir oli mu isa vanem vend. Olin kolm aastat tagasi isa kaotanud ja Vladimir oli mu ainuke side temapoolse suguvõsaga. Me mõlemad olime sündinud Ukrainas. Me mõlemad rääkisime vene keelt. Me mõlemad elasime nüüd paikades, kus keegi meid lastena ei tundnud, nagu Vladimir armastas öelda. Kuid kui me vaidlesime, oleksime võinud sama hästi olla pärit eri planeetidelt. Mina emigreerusin Ukrainast 15-aastaselt Chicagosse ja Vladimir 55-aastaselt Tel Avivi, aga ta elas endiselt oma nõukogude galaktikas. Tema Nõukogude Liit ei sarnanenud selle Nõukogude Liiduga, mida mina teadsin. Minu jaoks tähendas NVSL ilmajäetust ja tühje poeriiuleid. Tema jaoks tuumavõimu ja tugevat armeed. Minu Nõukogude Liit oli kaheksakümnendate kollaps ja Tšornoboli katastroof. Tema oma viiekümnendate õitseng ja Juri Gagarini esimene kosmoselend. Mind hämmeldas Vladimiri ootus, et ma peaks kummalegi neist Nõukogude Liitudest tänulik olema.

Meie peres oli mitu parteipiletiga kommunisti ja mu emapoolne vanavanaisa kutsus end uhkelt bolševikuks. Aga needsamad kommunistid, mu vanavanaisa sealhulgas, hääletasid 1991. aastal Ukraina iseseisvuse poolt. Keegi neist ei igatsenud taga Nõukogude Liitu. Ma olen alati pidanud nostalgiat haiguseks ja nõukogude nostalgiat eriti ohtlikuks patoloogiaks. Normaalsed inimesed ei peaks igatsema toidujärjekordi, elektrikatkestusi ja pidevat defitsiiti. Terve mõistusega inimesed ei peaks taga nutma režiimi, mis trampis jalge alla kõik humanistlikud väärtused ning tappis ja vangistas miljonid oma kodanikud. Vladimir ise pandi trellide taha biitlite kassettidest koopiate tegemise eest, nii et kui keegi meist oli ajupestud, oli see tema.

Oleks mu vestlus Vladimiriga toimunud mingil muul ajal, oleksin tema kommentaare lihtsalt ignoreerinud. Ta oli hilistes seitsmekümnendates ja ma ei mõistnud paljude minu vanavanemate põlvkonna inimeste vaateid ja ideid. Mina põlgasin tema Ameerika-vastaseid tiraade, aga Vene televisioon pani teda kõikjal nägema viiendaid kolonne ja salakavalaid vandenõusid. Tavaliselt suunasin meie vestluse poliitikalt joogale, mis huvitas meid mõlemaid. Või palusin tal näidata neid tummfilme, mida ta oli noore mehena üles võtnud ja nüüd tasapisi digiteeris. Tema viimases taastatud videos olin ka mina – veel sündimata, aga juba olemas. Vladimir oli selle filminud perekondlikul matkal: mu lapseootel ema, kasi kõhul, kastab varbaid jõkke ja naeratab häbelikult kaamerasse; isa tõmbab jõest suurt läikivat kala. Kaamerasilm jälgib, kuidas isa ulatab püütud kala emale puhastamiseks. Seejärel suur plaan ema kahvatust näost, mida raamistavad mustad poolpikad juuksed. Ema teeb kaamerale nägusid. Vladimir töötas parajasti video kallal, mis jälgis mu lapsepõlve kuni aastani 1986, mil Tšornobol plahvatas ja mu vanemad lahutasid.

Aga samal ajal kui Vladimir oma Nõukogude nostalgiat levitas, rebiti Ukrainat raudse eesriide taastamise nimel tükkideks. Vladimir ja Putin olid muu hulgas ühel meelel ka selles, et Nõukogude Liidu lõpp oli «sajandi suurim katastroof». Kui onu poleks olnud nii veendunud, et kõige kurja juur on Ameerika Ühendriigid, oleks ta võinud süüdistada minu uut kodu, Brüsselit. Sest kõik algas dokumendist, mis oli kokku pandud Euroopa Liidu peakontoris, minu korterist vaid pisut edasi kesklinna poole. Ta oleks võinud tragöödia jälgi ajades jõuda kokkuleppeni, mis pani paika Euroopa Liidu ja Ukraina vahelise koostöö ja kaubanduse reeglid. Lepe rääkis majanduslikust ja poliitilisest liidust koos ELi lubadustega anda Ukrainale finantsabi ja eelisligipääs oma turule ning tulevastest ühtlustatud õigusnormidest ja kaitsepoliitikast. Ukraina põllumajanduslik rikkus ja strateegiline asukoht ELi idapiiril tegid temast atraktiivse partneri. Kuid Venemaa jaoks tundus naabri pöördumine Läände hirmutav ja väljakutsuv, sest see tähendas mõju ja kontrolli kaotamist Ukraina üle, mis oli olnud Venemaa poliitikas oluline tsaaride aegadest peale. Oleks assotsiatsioonilepingule alla kirjutatud, poleks Ukraina jaoks ilmselt palju muutunud – ainult kõige optimistlikumad lootsid, et see paber avab probleemsele postsovetlikule ühiskonnale ELi uksed.

Kuid kokkuleppele ei kirjutatud alla. Toonane Ukraina president naeratas kohtumistel ELi esindajatega ning rääkis ümmargust juttu vabadusest ja demokraatiast. 2013. aasta novembris võttis ta aga vastu Venemaa abipaketi Ukraina pankadele ja ulatas allkirjata dokumendi ELile tagasi. Kui see uudis avalikuks tuli, olid paljud ukrainlased marus. Kuigi kokkulepe oli vähetähtis, sümboliseeris see pööret Laane suunas ja unistust elust ilma lokkava korruptsiooni ja pideva Vene surveta. «Nüüd ei muutu kunagi midagi,» helistas mu ema Chicagost, ise nuttu tagasi hoides. Me vaatasime telerist, kuidas tudengid kogunesid Kiievi peaväljakul Maidan Nezaležnostil, et protesteerida Janukovitši ootamatu suunamuutuse vastu. «Ukrainas ei muutu kunagi miski,» kordas ema meeleheitest murduva häälega iga kord, kui rääkisime. Tulid jõulud ja tudengid jätkasid oma vahikorda Maidanil ka Ukraina talve kõige külmematel päevadel. «Kuhu see viib?» küsis ema, aga ma ei osanud talle vastata.