LUGEMISSOOVITUS ⟩ Väike ilus raamat, mis viib lugeja ootamatult üleilmaringile

Raamatuportaal
Copy
Elo Viiding.
Elo Viiding. Foto: Margaret Adamson

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Elo Viidingu luulekogu «Vastukaja», mida illustreerivad Santa Zukkeri maalid.

Ei saa vist eestikeelsest tänapäevasest poeesiast välja võtta ja ette tuua erinevamaid autoreid kui Elo Viiding ja Contra. Järelikult tuleb seda teha. Sest soovitada tuleb mõlemat, kuigi ehk mitte just täpselt samadele lugejatele. Pole minu mure, raamatukogudes ja raamatupoodides käivad ju kõik. Kirjaoskaja rahvas, viissada aastat esimese eestikeelse trükise ilmumisest saab tuleva aasta täis. Juutidega võrreldes pole pooltuhat aastat kõneväärt, aga tibladele anname siin täiega tala, neil ilmus isegi Piibel sada aastat hiljem kui meil.

Elo Viiding & Santa Zukker, «Vastukaja».
Elo Viiding & Santa Zukker, «Vastukaja». Foto: Raamat

Luuletamise ülekülluses on keerulik leida sõnanguid, mis miskitpidi liigutaksid. Pigem tuleb ise liigutada eest ära neid järjestet kirjatähtede massiive, mis sõnumit moodustama ei kipu. Teinekord läigahtab! Elo Viidingu loometöö on vahel tundunud täiega massiivne, ehkki filigraanne omas vormistuses ja sõnumlikkuses. Ta tekst ei ole kunagi igav, ent natuke tuleb sest lugejana end läbi raiuda. «Vastukaja» on tiba teistmoodi. Ta ei anna lugejale töökäsku, vaid kutsub kaasa. Ja mul ongi huvitav Eloga Elo maailmas üheskoos rännata. Muidu me mõnikord põrkume Kadriorus või kusagil linna peal, ütleme viisaka tere ja paar sõna veel. Raamat lubab korraks sama õhku hingata, sama maailma erinurklikult silmata.

Olen alati rõõmus, kui kujutav kunst ja sujutav kunst kokku saavad, kui sõnameister leiab eneses tahtmist tekstid visuaaliga kokku viia, mitte lihtsalt ei «illustreerita». Lasteraamatute puhul tundub loogilise lähenemisena, suurteraamatute puhul mitte nii väga. Koostegemus Santa Zukkeriga on väikevormile kasuks tulnud, pildid toovad esile poeese ja vastupidi. Viidingul on olnud raskemaid, teravamaid ja terasemaid tekstistikke, aga «Vastukajas» pääseb ta kuidagi hästi lähedale. Mõne luuletuse lõppu oleksin punkte tahtnud, aga mu rubriik pole loodud interpunktsiooni kallal irisemiseks. Väike ilus raamat, mis viib lugeja/vaataja ootamatult üleilmaringile. Ja toob vast tagasi Viidingu varasemate raamatute manu, mis väärivad nõudlikuma pilguga üle lugemist, kel vähegi mahti ja tahtmist ühes mõtelda on. Respekt!

Seda globaalse haardega luulet on väga vaja.

Üldse on luulet väga vaja.

Tehke järele või makske kinni.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles