LUGEMISSOOVITUS ⟩ Autor, kes ei tee oma raamatute ilmumisest suuremat numbrit

Margus Konnula ehk Contra. Foto: Dmitri Kotjuh

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Contra luulekogu «Kohalik elu».

Contra, «Kohalik elu». Foto: Raamat

Tagasi kodukamarale. Lopsaka sõnavooga südameid võitnud Contra ei tee oma raamatute ilmumisest suuremat numbrit, mitmedki neist on mul nägemata ja lugemata jäänud. Tühja kah. Ta ise ka täpselt ei mäleta, et mis ja kas ja kunas ja kuidas ja kuhu ja kellele. Või et mis keeles – Contrast on saanud ju üks ja võibolla ainuke lätikeelne tõlkija! Tahtsin juba öelda, et noorema põlve oma, aga mõistsin, et oleme mõlemad jo kuldse keskea tagaservas. Peab ise noori kasvatama! Väidetavasti ei ole tänini olemas korralikku eestilätilätieesti sõnaraamatut. No mida Rainist! Hirmsal kombel tahaks lätlaste kirjandust lugeda, aga kui naabrite keelt ei õpita, siis on, sõbrakesed, ausalt öeldes äkajunnike leivakotikeses. Mõistetagu kehvasti, töngatagu, kuid lisaks saldejumsile ja baldiesile ja ludzule võiks tsipa ju teada. Naabrid ju. Sõbrad ju. Tallinlase keel läheb juba lõunaeestis sassi. Contra just sealt tuleb ja loob ja lehvitab. See pole mingi niisama kamm!

Contra on kohmakusest, konarustest ja koperdamisest isevärki särava kaubamärgi teinud. Komistab, kargab püsti ja lööb ülevile mõne keelekuju, mis kestma jääb. Uhke kulg läbi keele ja aja ja ruumi, eestirahwas armastab! Siin raamatus on Contra aga hästi paikne, õigemini paikne ta just ongi. Enne raamatu avamist põrnitsesin tükk aega kaanepilti, et mis plörakad need nüüd on. Mhmh, sain aru küll, kohtade kontuurid. Asulate siis. Kui eestlane ei ole ja Eesti euromünti vaatad, siis on samuti täiesti mõistetamatu, mis imelik lomp sinna tagaküljele on tehtud. Mitte et mõni kuningas oluliselt arusaadavam tunduks. Contra sõidutab oma raamatus ristiläbi Eesti. Hulk Eestit on järel ja poeedist puutumata – oodakem järge. Visaku sõnameister end kui Kalevipoeg rahnu! Nagu Elo Viiding heitis lugejat üle maailma. Sügavale südamesse satuvad mõlemad ja eks see olegi hea kirjanduse tunnismärk.

Iga rida ei haaku, iga sõna ei sobi, ent omajagu omast ja omapärast leiab kirjaoskaja inimene üles.

Seda lokaalse haardega luulet on väga vaja.

Üldse on luulet väga vaja.

Tehke järele või makske kinni.