/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/03/28/15971615t1h032e.jpg)
Loe katkendit Christoffer Holsti romantilisest krimiromaanist «Kenad värsked kevadtuuled». Raamatu peategelane on uudishimulik ajakirjanik Cilla Storm, kes ühel tormisel õhtul teispool lahte asuvat luksuslikku villat vaadates on tunnistajaks traagilisele õnnetusele.
Cilla
Ma tahan just kööki minna ja oma kaussi veel Häagen-Dazsi jäätist võtta, kui diivanilaual hakkab telefon vibreerima. Adam haigutab ja põrnitseb vibreerivat vidinat.
«Kes küll sel kellaajal helistab?»
Ma võtan telefoni ja naeratan endamisi, kui silman numbrit ekraanil.
«Ma pean selle vastu võtma.»
Võtan telefoni ja jäätisekausi ning vastan, kui olen kööki jõudnud.
«Kuum liin, sa räägid Cillaga.»
Zacke puhkeb teises otsas naerma.
«Sa ei aima, Cilla, kui meeldiv on sinu häält kuulda.»
Ma asetan jäätisenõu lauale. Kõik Adami Vasastani korteris on tohutu suur. Moodne avatud köök, valge mööbel ja ... siseõu. Viga pole muidugi midagi. Aga kõigis Vasastani korterites, kus mina olen käinud, on siseõu. Söderis pole see sugugi tavaline. Eriti sellises majas, milles mina elan, pole midagi sarnast.
/nginx/o/2024/03/26/15967061t1h64e9.jpg)
Ma armastan Södermalmi. Söder on minu kodu ja minu ahtake korter Brännkyrkagatanil, linoleumpõrandaga vannituba, 60-ndate köök ja kestendavad aknaraamid jäävad kaugele maha trendikast Vasastanist. Ning ometi olen ma viimase nädala siin veetnud, Adami korteris Sankt Eriksplanil. Ma pole kodus käinud isegi mitte riideid vahetamas. Üksnes tema särkides päev otsa ringi käinud, otsekui plika mõnest romantilisest komöödiast.
Vaata mind, nii lõõgastunud ja kena oma poiss-sõbra ülisuurtes särkides! Ma käin ringi selles kaunis korteris, avan rõduuksed ja päike paistab sisse ja kui ma kaamerasse naeratan, pimestavad mu valged hambad objektiivi nii, et need peavad olema mingil moel kaitstud.
Ei, päriselt nii ikka ei ole. Adam on peaaegu anorektiline (vähemalt püüan ma seda endale sisendada), nii on tema armsad poiss-sõbra särgid mulle liiga väikesed, kaks nööpi kukkusid isegi protesti märgiks eest juba eelmisel nädalavahetusel. Aga ma ei suuda koju Söderisse tagasi minna. Sest tema jääb ju siia. Nägus Adam. Ta on siin igal õhtul, oma hallil Vasastastan-pehmel sohval.
«Oi, kui tore,» ütlen ma Zackele telefoni. «Sa oled Inglismaal olnud ainult paar päeva?»
«Jajah. Olen jah. Ma olen kergelt segaduses ... ma pidin kuulma sinu häält.»
«Selge. Kena, et sa helistasid. Oled sa täna mõnes toredas viinamarjaistanduses käinud?»
«Mhm. Ühes siinses, Cornwallis. Ma jõin seal briti rosé’d.»
«Briti rosé’d. Vau! Maailm ei väsi üllatamast.»
«Tõepoolest.»
Ma kuulen teda kiirelt midagi kopsu tõmbamas. See kõlab nagu ...
«Zacke, kas sa tõmbad suitsu?»
«Jah.»
«Nalja teed või?»
«Ei tee.»
Pahvatan naerma.
«Mida ütleks ...»
Sekund hiljem hammustan huulde. Taibates, mida tahtsin öelda. Mida ütleks selle kohta Jonathan? Jonathan. Teema, millest hetkel on sobimatu kõnelda.
«Mida ütleks sinu ema?»
Ta kõkutab teises otsas naeru. Mõtlen, kas ta taipas, keda ma tahtsin nimetada. Jonathan vihkab Zacke suitsetamist. Õnneks on ka Zacke ema selle vastu.
«Mitte midagi head,» sõnab Zacke. «Kuid meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke ... lahendusi. Ma pean endale ühe suitsu lubama.»
«Selge pilt. Ma toetan sind, sõbrake.»
«Aitüma!»
Hetkeks jääb telefonis vaikseks. Avan külmkapi ukse, võtan välja Häagen-Dazsi paki ning sellest kaks lusikatäit karamellijäätist. Enne kui jäätisepaki tagasi panen, limpsin lusika puhtaks ja viskan kraanikaussi. Üks pakk Häagen-Dazsi jäätist on Adamile maksma läinud peaaegu seitsekümmend krooni. Midagi ei tohi lasta raisku minna.
«Zacke,» katkestan ma vaikuse. «Tead, mis ma tahan öelda. Sa oled soojalt oodatud minu juurde paariks nädalaks elama. Korter seisab tühjana.»
«Ma tean, aitäh. See tähendab palju. Aga ma ei saa sealt ära kolida.»
«Ei peagi.»
Ometi on ta seda just teinud, mõtlen endamisi. Ta on Rootsist põgenenud. Lennanud minema oma probleemide eest. Säärane on Zacke. Ma armastan teda, aga mõnikord ta põgeneb. Kahjuks.
«Millal sa koju tuled?»
«Homme.»
«Äkki näeme homme õhtul? Tule meile õhtust sööma.»
Veel üks mahv teises otsas.
«Midagi muud ma ei tahagi.»
«Suurepärane. Jõuad sa seitsmeks lennuväljalt?»
«Oivaliselt.»
Ma ütlen, et ta võib iga hetk helistada, kui tahab rääkida, ja maksimum üks sigaret on veel lubatud. Jätame hüvasti, panen telefoni käest ning võtan jäätisekausi ja viin Adamile. Niipea kui olen elutuppa tagasi jõudnud, märkan, et miski on teisiti. Mul käib külm judin üle selja.
Miski on valesti. Aga mis nimelt? Mu pilk rändab suletud rõduustele ja hämarale aprilliõhtule väljas. Laes põlev elegantne 60-ndate lamp heidab udust valgust kalasabaparketile. Viimastel aastatel on mul tegemist olnud hulga dramaatiliste asjadega. Avastamata asjadega. Müsteeriumidega. Mõrvaga. Kuid selles toas ei ole pärast seda, kui ma paariks minutiks köögis käisin, midagi ohtlikumaks muutunud. Vaatan Adamit. Tema näol levib naeratus.
Ja seejärel märkan diivanilaual midagi helkivat.
Üks võti.
Astun, jäätisekauss käes, lähemale.
«Mis see on?»
Adam naeratab ikka veel. Ning lükkab võtme mulle lähemale.
Ma kordan küsimust.
«Üks laks heroiini. Kas jagame?»
Astun diivanilaua juurde, võtan võtme ja uurin seda.
«See on võti, Cilla.»
«Ahah.»
«Mis sa arvad, mille võti?»
Ma neelatan.
«Salajase päeviku võti? Mille su vanaema kirjutas pärast Esimest ilmasõda?»
«Esimest ilmasõda? Kui vanaks sa mind õige pead?»
Hakkan naerma ja istun tema kõrvale diivanile. Hallile, pehmele suurepärasele diivanile.
«Kas see võti on selle ... oma või?»
Adam noogutab.
«Jah ... nii et? Mul on siia nüüd vaba sissepääs? Oled sa ikka kindel? Sa ei hakka kahetsema?»
«Kahtlen küll. Sa oled siin terve nädala olnud. Pole ju varem juhtunud, mis?»
Hammustan huulde ja silmitsen võtit. Keeran ja pööran seda käes.
«Ma pole sellele tegelikult mõelnud. See tundub nii ... loomulik.»
Ta naeratab jälle. Tõmbab käega läbi oma alati pehmete tumepruunide juuste. Juuste, mille pehmuse on sünnitanud palsam. Ja mitte mingi muumiapalsam, vaid Andie MacDowelli pildiga reklaamitav L’Oréali palsam. Ma silitan ta põske. Suudan vaevu mõelda, et mina, Cilla Storm, olen nüüd täiskasvanuna tõsises suhtes ühe Stockholmi politsei seksikaima mehega. Kümme kuud tagasi tutvusime Bullholmenil, ühel Stockholmi saarestiku saarel, kus ma olin hankinud endale suvila, et rahuneda viimaste aastate dramaatilistest sündmustest. Ja nüüd istun ma siin, käes tema korteri võti.
Kui nüüd lugeda praegu toimuv Adamile plusspunktiks, siis oleks ta justkui tükikese kuud minu jaoks alla toonud.
Ma suudlen tema pehmeid huuli.
«Seda sa hakkad veel kahetsema, Adam Ångström.»
«Elame, näeme,» naeratab ta ja suudleb mind.