ÄRA ENAM EKSI ⟩ 10 aiandusmüüti, mis on kujunenud ebausu, eelarvamuste ja liialduste pinnalt

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Aednik Margus Maripuu võttis vaevaks lahti seletada, millistest tõekspidamistest tuleks aeda rajades julgelt lahti öelda. Raamatus «200 murtud aiandusmüüti» on autorile müütide murdmisel abiks olnud nii isiklikud kogemused kui ka ajakirjanduses ja veebis jagatud nõuanded.

Igal aednikul on oma kogemused, tõekspidamised ja arusaamad. Aedniku töö on loov ja aiatööga kogunenud tõekspidamised isikupärased. Margus Maripuu usub, et osa tõekspidamisi osutuvad talupoja tarkusega lähenedes paraku müütideks ehk valeuskumusteks, sest need on kujunenud ebausu, eelarvamuste, liialduste ja suurustamise pinnalt.

Margus Maripuu, «200 murtud aiandusmüüti».
Margus Maripuu, «200 murtud aiandusmüüti». Foto: Raamat

Aiandushuvilisele pole Margus Maripuu (snd 1967) nimi tundmatu. Ta on aedniku ameti kohta öelnud, et aednikus peab olema geoloogide uurivat visadust, inseneri loovat mõistust, helilooja tundlikku hinge, tuletõrjuja kiiret reageerimisvõimet, graafiku peenetundelist täpsust, vanemlikku kannatlikkust, kirurgi kindlat kätt, vetelpäästja tähelepanelikkust ja tohutul hulgal mõistvat, head inimhinge.

Pärast Räpina aiandustehnikumi lõpetamist tegi Margus Maripuu aednikutööd Raplamaal Mitšurini sovhoosis ja pidas pargiaedniku amet Pirgu arenduskeskuses. Rapla alevivalitsuses oli ta algul haljastaja, pärast Rapla linnavalitsuses keskkonnanõunik. Õpetajana on ta töötanud Maidla lastekodus, Eidapre Koolis ja Kehtna Kutsehariduskeskuses. Kirglikul taimekogujal Margus Maripuul on Eesti suurim daaliakogu.

Otsustage ise, kui palju on järgnevatel müütidel tõepõhja all! Siin on mõned näited raamatust.

***

Aia rajamine on kulukalt kallis lõbu

Aia rajamine sõltub väga paljust, kuid piisavalt on ka kokkuhoiuvõimalusi. Kindlasti ei tohi kokku hoida mullatöödelt – neid eeskujulikult ja sihipäraselt tegemata ei sünni kaunist aeda. See on nagu majale vundamendi rajamine, ilma ei saa ehitada. Kokku hoida saab taimede valikul: suuremad istikud ning uued ja kaitsealused sordid on kallimad. Konteinertaimedest märksa odavamad on paljasjuursed istikud, mida saab osta-istutada kevadel ja sügisel. Kulusid aitab hajutada seegi, kui rajate istutusalad järk-järgult aja jooksul, mitte kõiki korraga. Köögivilja- ja ürdiaia rajamine ei pea maksma palju raha. Mõnede põhitööriistade ja odavamate seemnete või istikute abil jääte oma aeda luues eelarve piiresse. Häid aiakujundusideid saate veidi ringi vaadates tasuta, raha ei tohi kokku hoida ka hea mulla, komposti ja orgaanilise väetise pealt.

Oskan ise oma aeda hooldada, sest olen palju raamatuid ja ajakirju lugenud

Paljudest töövõtetest on lugedes või jooniseid vaadates siiski raske aru saada. Parem on lasta praktikul need ette näidata ja küsida temalt juhiseid, eelkõige kulub asjatundja hea nõuanne ära oksi lõigates ja taimi väetades. Ka teie parimad tuttavad võivad oma nõuannetega eksida, kui nad pole professionaalsed aednikud või haljastustöötajad.

Talveks tuleb tiigist vesiroosid jm veetaimed välja võtta ja keldrisse

See on üks suurimaid vigu, mida tehakse. Enamasti ei suudeta taimi hoida ideaaltingimustes ehk siis täielikus pimeduses ja parajalt jahedas (2–4 oC). Tavaliselt on hoiupaigas soojem, taimed hakkavad kasvama ja mädanevad pimeduses ära. Vesiroosi tiigist välja võtmine on äärmiselt riskantne. Pigem katke väike tiik talveks nii, et see ei külmuks põhjani. Eriti ohtlik on vähese lumega külm talv. Siis kuhjake jääle lund, puulehti või asetage sinna kuuseoksi lume kogumiseks. 60–70 cm sügavune veesilm tavaliselt põhjani läbi ei külmugi. Sellises sügavuses talvitub enamik vesiroosi hübriidsorte edukalt. Taimepotid peavad olema vähemalt 5-liitrise mahuga, et juurtel oleks, kus talvituda. Üle talve aitab vesiroosil elujõudu säilitada ka see, kui taimed on oma juured põhjamudasse ajanud.

Pärast jaanipäeva ei saa enam istutada

See on üks kõige tobedamaid aianduslikke müüte üldse! Istutada saab aasta ringi, lihtsalt talvel on seda raske teha, kuna labidas ei lähe maasse. Seega kestab istutusaeg seni, kuni suudate taime jaoks augu kaevata. Suvel istutatud taimed vajavad natuke rohkem hoolt kui kevadisedsügisesed istutused, sest kuiva ja kuumaga tuleb neid rohkem kasta ja ka päikese eest varjutada.

Istutades tuleb istutusauku panna rohkelt komposti

Kõrge huumusesisaldusega mullaparandajad võivad sügavamatesse mullakihtidesse jõudes ära mädaneda, kahjustades nii just istutatud taimede juuri. Lisaks võib liiga palju toitaineid põhjustada noorte juurte põletusi. Seetõttu on parem kompost pinnale laotada ja mullaga segada, mitte istutusauku panna.

Muru ja ilutaimi on vaja järjepidevalt kasta

Tegelikult pole seda üldse vaja, kui muru ja istutusalade alus on õigesti rajatud ning on arvestatud sellega, et aia kastmine on pikas perspektiivis kulukas lõbu. Kui hellitate taimed varakult kastmisega ära ja krundi aluspinnaseks on liiv või kruus, siis tuleb üsna tõenäoliselt edaspidi kasta igal palaval päeval, sest taimed on sellega harjunud ega suuda ise vajalikku vett hankida. Aed tuleb rajada nii, et edaspidi oleks vaja võimalikult vähe kasta. Liivase ja kruusase aluspinnasega krundi saab muuta taimede kasvuks sobivaks, kui enne korraliku mulla laialilaotamist rajada savisegune vahekiht. See muidugi suurendab kulutusi haljastustöödele. Kui aiapidaja vahekihti ei tee, peab ta edaspidi leppima pideva kastmise ja seega alalise püsikuluga. Väga oluline on ka õige taimede valik – olemasolevasse kasvukohta tuleb leida sobivad liigid.

Läbi veepiiskade paistvad päikesekiired põletavad lehti

Hajunud päikesekiired ei ole piisavalt võimsad, et tekitada põletust. Tegelikult jahutavad muruhooldajad sageli muru, piserdades päeva kõige kuumemal ajal lehestikule vett. Üldiselt on aga enamiku aiataimede kastmiseks parim aeg varahommik, vee aurustumiskiirus on siis madalam ja lehehaiguseid, mille arengut võib süvendada liigniiskus, on vähem. Kuid kui pole muud võimalust, ei tee keskpäevanegi kastmine midagi hullu.

Aiandus on alati lõputu võitlus loodusega

Selline mõte muudab aiatöö tüütuks, stressirohkeks, lootusetuks ja ettearvamatuks. Kas siis pidev rohimine, okste lõikamine ja kahjurite hävitamine polegi võitlus? Eksib see, kes nõnda arvab. Teie õu on alati osa ümbritsevast loodusest. Olenemata sellest, kas seda ümbritsevad metsad, teised aiad või asfaldidžungel. Oma õue elanike seas esindate mikroskoopilist vähemust. Aed on koduks miljarditele mikroobidele, miljonitele putukatele ja tuhandetele taimedele. Selle kambaga pole mõtet võidelda, lahing on lõputu. Lõpetage võimatuga võitlemine ja alustage selle asemel koostööd loodusega! Õppige tundma oma aia elanikke, uurige nende käitumist ja vajadusi. Siis hakkate ka nägema, et teie aed ja elu teie aias on harmoonilise koostöö vili.

Kui mullas on palju vihmausse, siis nad kahjustavad taimi

Vihmaussid pole kindlasti kahjurid, hoopis vastupidi. Vihmaussid toituvad surnud taimeosadest, mis langevad pinnasele või on mullas. Nad ei söö kunagi rohelisi taimi ega nende juuri. Lisaks tekib tänu nende liikumisele mulda palju väikeseid käike, mis küllastavad pinnast hapnikuga ja lasevad vihmaveel paremini liikuda. Vihmaussi soolestikus on palju mikroorganisme, mida ta oma väljaheitega mulda suunab – need organismid võimaldavad taimedel mullast toitu kätte saada. Lisaks suudavad vihmaussid siduda mulla mineraalse ja orgaanilise osa, see teeb samuti toitainete kättesaamise taimede jaoks hõlpsamaks.

Puude lõikehaavade katmine plaastri, värvi, tõrva või vahaga on vajalik

Seenorganisme ei saa me lõikehaavast eemal hoida. Umbes pooltel juhtudel, kui neid haavakatteid on kasutatud, laguneb puu südapuit kiiremini, kui see laguneks ilma katmiseta. Värv või tõrv hoiab uue haava lähedal aga niiskust, paraku aitab see kaasa puidu edasisele lagunemisele, kõdunemisele.

Tehke parem oksakrae juurest puhas lõige ja jätke see koht rahule. Kui puud on korralikult lõigatud, saavad lõikehaavad armistuda ja puu kasutab edaspidi looduslikke kaitsemehhanisme. Taimed on elusolendid ja peavad oma haavu ravima nagu kõik teisedki olendid. Kui osa oksast või varrest on kahjustatud või ära lõigatud, moodustavad puud vigastuse kohta armkudet ehk kallust. See aitab vältida patogeene, mis võivad puid nakatada. Haavavärv jms takistab kalluse teket, häirides seega loomulikku paranemist.

Jälgige, kas puud suudavad ise oma haavu parandada. Ravida tuleks haavu, millega nad hakkama ei saa. Parim viis on siis kasutada veisesõnniku ja savi ehk nn Forkerti segu vahekorras 1:1.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles