/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/04/03/15979121t1h5480.jpg)
Pamela Binnings Eweni «Pariisi kuninganna: romaan Coco Chanelist» oli oma stiililt segu sellest, kuidas mina kujutan ette «prantsuspärast» ja kuidas ma tajun «ameerikalikku».
Ameerikast pärit autor on võtnud ette ajaloopeatüki, mida prantslased ise kuuldavasti häbenevad: miks ja kuidas tegi stiiliikoon, üks maailma kuulsamaid prantslannasid Coco Chanel teise maailmasõja ajal koostööd natsidega?
Tulemuseks on kergesti loetav, filmilik lugu. Vahepeal ma küsisin endalt, et kuidas autor küll kõike nii täpselt teab, kas Mademoiselle Chanel pidas päevikut, kirjutas palju erakirju? Ei, ta oli raudne ja privaatne naine, kelle sisse niisama lihtsalt ei näinud. Raamatu järelsõnas selgitab autor, kust ta on info saanud ning kuskohas on ta tegelenud deduktsiooni-induktsiooni ja fabuleerimisega.
Igal juhul on meil olemas faktid. Coco Chanel pärines vaesest düsfunktsionaalsest perest, suutis end oma ande ja stiiliga töötada ikooniks, see kõik juhtus enne suurt sõda. Oluline detail: tema äripartner oli juudi soost.
Fakt on ka see, et kunagi pärast sõda tuli see skandaaliga välja, kui palju oli Chanel teinud koostööd Natsi-Saksamaaga, tal oli spiooninimi ja ülesanded.
Aga miks?
/nginx/o/2024/04/03/15979129t1ha954.jpg)
Raamatu alguslehekülgedest peale algab lugu, mille peategelasel on järjest ees olukorrad, kus on valik halva ja veel halvema vahel. Mademoiselle Chaneli kadestavad paljud, tal on suur kuulsus, aga vähe isiklikku raha, ta on omaenda firmas vähemusosanik ja algatuseks saab ta teada, et juudi soost partner on seifist võtnud kõige olulisema info — kuulsa nr 5 parfüümi retsepti — ja sellega USAsse läinud. Algab võitlus. Mõne aja pärast tundub, et see oli veel päris pisike probleem. Sest mademoiselle'i salapoeg Andre (kes teab vaid, et Coco on tema tädi) on mobiliseeritud ja sattunud sakslaste kätte vangi ning haigestunud tuberkuloosi.
Ma tabasin end pidevalt samastumas ja küsimas: mida ma ise selles olukorras teeksin? Väga võimalik, et ka minust oleks saanud sellises olukorras sakslaste spioon. Et oma poega korralikku haiglasse päästa.
Huvitav oli lugeda, kui tasapisi tekkis okupatsioon. (Meenus «Minu Hersoni» raamat, ka seal polnud mustvalget okupeerimist tunda.) Okupatsiooni lõpp, just sakslaste aja lõpp oli dramaatilisem. Kollaborante ootas lintšimine. Mida teeksid sina, kui oleksid sellises olukorras? Coco Chanel avas oma poeuksed, õhus hõngus seesama number 5 lõhn, ta hakkas seda kinkima kõikidele liitlasvägede sõduritele (inglastele ja ameeriklastele) ning pääses seeläbi eluga.
Peategelane ei ole üheselt positiivne ega negatiivne tegelane, ma kujutan ette, et kogu lugu on võimalik lugeda Chaneli põlates, aga minus tõusis kaasa elades pigem empaatia ja lugupidamine.
Aga jah, prantslased häbenevat teda siiani.
Kas poeg jääb ellu? Kas poeg ja ema saavad kunagi lähedaseks? Kas Coco saab kontrolli tagasi oma firma üle? Miks ta jäi elu lõpuni mademoiselle'iks ehk miks ta ametlikult mehele ei läinud ja kes ta südame murdis? Seda lugege täpsemalt raamatust. Kellele meeldivad elulood, mis ajalugu avavad, siis see on hea leid lugemislauale.