1975, Abruzzo maakond, Kesk-Itaalia. Tüdruk, kes titena teiste kasvatada anti, heidetakse mugavast elust välja, tagasi bioloogiliste vanemate rüppe. Keegi ei seleta talle, miks. Kolmteist aastat on too harjunud elama üksiklapsena ja ei ole kunagi tundnud millestki puudust. Hetkega kaotab tüdruk selle kõik ning peab jagama tuba vendadega ja voodit õega, kes seda öösiti märgab. Selles kodus lähevad toiduks ka kõik maha kukkunud köögiviljad ja kõhu täis saamiseks tuleb laua taga palukeste eest võidelda.
«Arminuta» pakub killukest elust enesest, toorest, ebamugavat ning segadust tekitavat. Kuidas tulla toime, kui sul on kaks ema, aga mõlemad on su hüljanud? See on üks neist raamatutest, kus peategelaseks on laps, aga see ei ole lasteraamat. Kõige hullemat katsumust ei paku tema kukkumine küllusest kehvakesse elamisse, vaid see, kuidas keegi ei seleta talle, miks. Mulle koitis kuskil poole raamatu peal, aga vaene tüdruk aina piinleb, mõeldes, mida ta tegi valesti, ning otsides meeleheitlikult kontakti naisega, kes oli talle armastav ema. On igati paslik, et peategelase nime ei selgugi. Ta ei ole kuidagi allaandja tüüpi ja viletsuses virelemine plika vaimu ei murra. Võõrad õed-vennad saavad armsakski ja lõpuks selgub tõde.
Loomulikult tärkas huvi, kuidas kujundab säärane lapsepõlv edasist elu ja õnneks sain kohe asuda järje «Borgo Sud. Õdede lugu» kallale.