Kuidas tulla toime, kui sul on kaks ema, aga mõlemad on su hüljanud?

Foto: Shutterstock

Donatella Di Pietrantonio raamatud «Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi» ning «Borgo Sud. Õdede lugu» jutustavad loo vintsketest itaalia naistest, alustades sellest, kui ühe 13-aastase maailmapilt päevapealt kokku kukub ning näidates seejärel, milline side tekib õdede vahel, keda lapsepõlv pole poputanud. Teoseid tutvustab raamatublogija Mariann Vendelin. 

Donatella Di Pietrantonio, «Arminuta». Foto: Raamat

1975, Abruzzo maakond, Kesk-Itaalia. Tüdruk, kes titena teiste kasvatada anti, heidetakse mugavast elust välja, tagasi bioloogiliste vanemate rüppe. Keegi ei seleta talle, miks. Kolmteist aastat on too harjunud elama üksiklapsena ja ei ole kunagi tundnud millestki puudust. Hetkega kaotab tüdruk selle kõik ning peab jagama tuba vendadega ja voodit õega, kes seda öösiti märgab. Selles kodus lähevad toiduks ka kõik maha kukkunud köögiviljad ja kõhu täis saamiseks tuleb laua taga palukeste eest võidelda.

«Arminuta» pakub killukest elust enesest, toorest, ebamugavat ning segadust tekitavat. Kuidas tulla toime, kui sul on kaks ema, aga mõlemad on su hüljanud? See on üks neist raamatutest, kus peategelaseks on laps, aga see ei ole lasteraamat. Kõige hullemat katsumust ei paku tema kukkumine küllusest kehvakesse elamisse, vaid see, kuidas keegi ei seleta talle, miks. Mulle koitis kuskil poole raamatu peal, aga vaene tüdruk aina piinleb, mõeldes, mida ta tegi valesti, ning otsides meeleheitlikult kontakti naisega, kes oli talle armastav ema. On igati paslik, et peategelase nime ei selgugi. Ta ei ole kuidagi allaandja tüüpi ja viletsuses virelemine plika vaimu ei murra. Võõrad õed-vennad saavad armsakski ja lõpuks selgub tõde.

Loomulikult tärkas huvi, kuidas kujundab säärane lapsepõlv edasist elu ja õnneks sain kohe asuda järje «Borgo Sud. Õdede lugu» kallale.

Donatella di Pietrantonio, «Borgo Sud. Õdede lugu». Foto: Raamat

Aastad mööduvad ja kõik väikesed tüdrukud kasvavad suureks. Lapsepõlves Adriana jumaldas oma vanemat õde ning too kiindus kähku väiksesse tulipeasse, keda kohtas päeval, kui ta senine elu põrmu varises. Mõlemad lahkuvad kodust, kuid nende elud kulgevad sama erinevalt kui on nende iseloomud. Üks pühib kodumaa mulla jalgadelt, teine jääb maha, üks abiellub, teine saab emaks. Nad ei käi tihedalt läbi, kuid tõeliselt olulistel hetkedel on nad teineteise jaoks olemas.

Kui «Arminuta» kulges küllaltki sirgjooneliselt, siis «Borgo Sud» meenutab rohkem mosaiiki, ulatudes üle aastakümnete, jutustades kord õdede elust siit, kord sealt. Ikka ja jälle jõuab lugu Borgo Sudi linnaossa, mere äärde, kus kohalikud kaluripered hoiavad kokku. On õhtu, kui Adriana ilmub õe ukse taha koos beebiga, kelle sünnist too midagi ei teadnud. On kõne, mis toob peategelase, kelle nime me endiselt ei tea, tagasi Itaaliasse. Täpselt nagu eelmine raamat keerleb seegi ümber küsimuse, miks ta naaseb, ja pakub sama vahetut lõiget. Üürikestele õnnehetkedele järgneb taas elude lõhkikäristamine. Õdede omavahelise dünaamika vahele mahub suhteid nende vanematega, eripalgelist armastust ning kaotusvalu.