«Te võite valida kõikide naiste seast, olgu nad abielus või vallalised. Kui te pole valinud, tapetakse teid homme»

4. aprill 2024, 10:01

Kärt Kokkota ja Elina Masing filmis «Biwa järve 8 nägu». Foto: Allfilm

«Loomingu Raamatukogu kuldsarja» eriväljaandena on ilmunud saksa kirjaniku, maalikunstniku ja rännumehe Max Dauthendey «Biwa järve kaheksa nägu. Jaapani armastuslood», mille on saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver.

Max Dauthendey (1867–1918), kirjanik, maalikunstnik ja rännumees, on kaheksa vaatega Biwa järve maastikule elustanud vana, Hiinast laenatud kunstitraditsiooni, mille jaapani kunstnikud kohaldasid Jaapani paikadele ja looduspiltidele. Kaheksa vaate hulgas on alati ehapuna, lumi, sügiskuu, õhtul koju pöörduvad purjekad, templikellad, metshanede lend, vihm ja päikseloojang. Piltide objekt on niisiis kindlaks määratud, kuid paigad erinevad.

Poeetilised jutustused raamatus «Biwa järve kaheksa nägu. Jaapani armastuslood» viivad lugeja Biwa järve äärde ja kaugemalegi. Nagu ütleb tõlkija Katrin Kaugver oma saatesõnas: «Värvid on kirkad, kuid nendega ei priisata, valgus on üks peategelasi, ruumid tühjad, maastik ja inimesed on stiliseeritud kalligraafilisteks sümboliteks.» Saatesõnast saab lähemalt lugeda ka autorist ja tema loomingust.

Kinodes saab praegu vaadata Marko Raadi värsket mängufilmi «Biwa järve 8 nägu», mis on raamatust inspiratsiooni saanud.

Loe raamatust katkendit!

***

Max Dauthendey, «Biwa järve kaheksa nägu. Jaapani armastuslood». Foto: Raamat

KUULDA MIIDERA TEMPLI ÕHTUKELLA

Jaapani vanim puu seisab Biwa järve ääres, Ōtsu linna külje all, mitte kuigi kaugel Miidera templi terrassidest, mis laiuvad rohelisel mäenõlval krüptomeeriametsade kohal. Muutumatuna nagu tuhandete aastate eest, mil puuvõrse polnud kõrgem rohuliblest, helgib harfikujuline Biwa järv täna vana lõhenenud puutüve kõrval.

Nagu vananenud jumal, kes sirutab taevast alla maa poole sadu käsivarsi, toetub see Jaapani vanim puu nüüd sadadele vaiadele otsekui sadadele karkudele ja kõmpidele, mis tema pehkinud eksistentsi ülal hoiavad.

Tookord, kui puu oli alles noor nagu rohukõrs, ei olnud Miidera templit veel ehitatud ja mitte keegi ei kuulnud õhtuti imelist Miidera kella, mis saadab oma hääle rahustavalt nagu laulev naine templi terrassidelt alla, vanast kaldapuust mööda, Biwa järve harfini välja.

See puu, esialgu vaid juurejupike, toodi Jaapanisse iidsel ajal Hiinast; alles palju hiljem kuuldi Jaapanis tema Hiina päritolust.

Puu kasvas juba inimlapse kõrguseks, aga polnud veel ühtki jaapanlast näinud. Kui esimesed jaapanlased tema juurde jõudsid, oli ta juba õitsvas meheeas ja peaaegu niisama kõrge kui krüptomeeriad lähedal asuvas mägimetsas.

Ühel säärasel puul, mis iial paigalt ei liigu ja mille ümbrus niisamuti iialgi minema ei rända ning mis tunneb vaid aastaaegade kulgemisi, on erakordne mälu. Aga tema mälu ei avaldu mitte selles, et puusäsi mõtiskleb selle üle, mis on olnud või mis tuleb, vaid puumälu asub ikka kõigile nähtavana tema välispinnal. Päev päeva järel on puukoor oma vagude, kriimustuste, korpade ja uuretega otsekui stenograafilises kirjas, kirjamärkidena üles tähendanud kõige väiksemadki elujuhtumid. Selle, kuidas sirgus puu, kui ta end maailmas hästi tundis, ja kuidas läks korpa ja soomustus, kui maailm teda ohustas, kuidas kibrutas koort ja kortsutas end kokku kirjamärgiks.

Puude keelemehed on sipelgad, kiilid, mesilased, linnud. Kooreüraskid ja sitikad on madalama astme täheladujad, kes töötavad puu saatusekeele, puukoorekirja kallal.

Tolle puude keele avastas ühel kaunil päeval keegi tark eremiit, aga mitte Jaapanis, vaid Hiinas, ajal, mil jaapanlased olid veel sasipäised ja kandsid iidseid niinest ja lehtedest rõivaid. Mehe nimi oli Ata-Mono.

Ata-Mono lugu ulatub kaugete aegade taha; see juhtus ammu enne Biwa järve vana puu avastamist.

Kui Ata-Mono avastas Hiinas ühelt vanalt pajult esimesed kirjamärgid, luges ta puukoorelt ka vahendi kohta, mis hoiab keha surematuna. Selle Hiina paju niines oli kirjas, et iga inimene, olgu kõrgest või madalast soost, tark või rumal, nõrk või tugev, vana või noor, võib saavutada oma elulõnga ja keha surematuse, kui ta kas või kordki elus uinub ühe teatud harfi helide saatel. See harf, ütles Hiinas kasvav paju, ei asu aga mitte Hiinas, vaid sealsamas üle mere, väikeses saareriigis, millel tolleaegses Hiinas veel nimegi polnud ja mida mõned kutsusid igavese tule maaks, sest seal suitses kogu aeg Fuji tulekraater.

Ata-Mono otsis sinna teed ja luges puu puu järel koorikukeelt, kuni jõudis välja mereni; ent keegi ei saanud teda üle mere viia, sest üksnes mõned laevad, mis kord saja aasta sees, puhtalt juhuse läbi, saareriigini triivisid, tõid teateid tulemaast, kus pidi lebama Ata-Mono harf.

Ata-Mono istus nüüd aastast aastasse mere ääres ja ihkas surematust, ta keeras selja oma isamaale ja tema nägu oli päev päeva järel pööratud itta; seal laineharjade taga oli väike igavese tule maa, kus pidi lebama võõramaine harf.

Ühel päeval tuli idakaarest torm. Ata-Mono tõmbus natuke kaldast eemale. Korraga nägi ta kaugel mäsleva mere kohal mitmekäelist olevust. Püstloodis kere ja tumedate küünistega, tuhises too üle mere nagu mingi vägev lehtes puu.

Esialgu pidas Ata-Mono ilmutist vaimuks, siis draakoniks ja lõpuks jõudis ta äratundmisele, et mitmekäeline, hiigelsuur, püstine keha ongi tõepoolest puu, noor roheline krüptomeeria, tulipunase tüvega; nimelt helgib krüptomeeria koor punakalt, kui ta märjaks saab. Puu tilkus mereveest, põrkas vastu kruusakallast ja astus siis oma juurtel, nagu oleks ta elus, kiirel sammul, tuulest kantuna, veerandtunni jagu sügavamale sisemaale, kuni jõudis teiste puudeni, jäi nende keskel tuulevarjus seisma ning kinnitas end oma juurtega otsekui suurte kotkaküünistega maa külge.

See ei hirmutanud Ata-Monot; ja kui imepärane puu astus nagu punane tõrvik sirgelt üle lainemöllu, sirutades oma tumedad oksad läbi õhu justkui mustad suitsujoad, ei kohkunud kirglik unistaja tagasi, sest oli ta ju esimene asjasse pühendatu, kelle puud inimeste seast välja olid valinud ja kellele nad ühel kaunil päeval oma puukoorekeelest teada olid andnud; ja Ata-Mono ei tundnud puude ees hirmu, ka mitte selle eriskummalise, üle mere rännanud puuhiiglase ees.

Sel ööl heitis Ata-Mono tolle äsja saabunud puu alla, olles puujuured ja koore enne adrust, kõntsast ja merekarpidest ära puhastanud; ta uinus teadmisega, et see puu saadeti Hiinas üksnes tema ja mitte kellegi teise juurde. Ja Ata-Mono oli rõõmus, et võib järgmisel hommikul krüptomeeria koorelt lugeda puu saatusest ja mõtetest ja soovidest ning saada ehk sellegi jälile, kuidas jõuda tolle harfini väikesel igavese tule maal.

Saabus hommik, ja söömata, joomata, pilku tõstmata, uuris Ata-Mono kuni päikeseloojanguni iga vagu, keerdu ja lõhet oma puukaaslase koores. Aga puukoore märke oli võimatu ära mõistatada, Ata-Mono ei mõistnud selle puu keelt. Ta oskas lugeda kõikide Hiina puude märgikeelt, aga selle puu oma jäi talle arusaamatuks. Ja kui päike oli loojunud, istus Ata-Mono mõistatusliku puu all ja nuttis, üksi ja teadmatuses.

«Kui ma ei oska sind lugeda, siis kõnele!» karjus ta puule kannatamatult, kui päike oma viimase kiire saatis ja puutüve punakaks värvis.

«Uhke, uhke puu!» karjus Ata-Mono joovastuses, sest puu lõõmas juurtest kroonini nagu tuline süsi.

Puu vaikis. Päike loojus.

Ata-Mono karjus: «Ma vannun, et ei söö ega joo enne midagi, kui sa lubad mul oma koorekirja lugeda või saadad minu juurde kellegi, kes mulle sinu kirja õpetab!»

Ja Ata-Mono jooksis randa ning toppis suu kruusa täis, sest ta ei tahtnud enam süüa, juua, kõnelda, karjuda ega hingata.

Pooleldi lämbununa lebas ta rannal ja vihkas uut puud ja Hiinat ja oma iha surematuse järele.

«Ma viskan selle harfi peast,» mõtles ta viimaseid hingetõmbeid tehes. Seepeale hakkas tal parem. Kui rahustav on küll loobuda mingist pöörasest soovist! Nagu tuleksid maha metsiku hobuse seljast ja sul on jälle kindel maa jalge all.

Selle rahustava kaemusega ajas Ata-Mono end millelegi mõtlemata sirgu, võttis kivid millelegi mõtlemata suust ja hingas sõõmu värsket õhku. Ta hüppas kahele jalale, ajas käed laiali ja naeris jälle üle mitme aasta. Ja tema laup, mis oli kogu aeg mõtteist kipras olnud, läks siledaks ja nooreks nagu tõusev kuuketas.

«Ah, kuu, sa oled veel elus? Ma pole sind ammu näinud.» Ja Ata-Mono imetles väikseimatki teokarpi kuuvalgel, lohukesi liivas ja väikesi pilvi, mis koos kuuga üle taeva sõudsid, sest aastaid oli

Ata-Mono üksnes puid ja puukoort näinud ja kõik muu unustanud. Nüüd tuli tagasi ka tema kuulmine. Tema, kes ta oli elanud, silmad üksnes puukoorel, kuulatas, kuidas sahises luiterohi, kuidas piiksusid luitehiired, klähvisid rebased puujuurte taga, kuidas huikasid öökullid ja kuidas kalad kuuvalgel pladistasid. Ja kui ta oli rahuldanud oma kuulmise, ütlesid tema keel ja kurk, hambad ja magu ning tema jahtunud veri: «Tead mis, on olemas palju muid asju, mida süüa, peale puumahla ja puukoore, millega sina end aastaid oled toitnud. Kas sa ei kuule? Kaugemal kaagutavad kalkunid läbi une. Ja sead röhivad unes, sest kuu paistab neile kärsa peale. Ja läheduses on talud, kus sa võid süüa mune, seapekki, küpsetatud kalu ja riisi. Kas terve su keha ei igatse soojuse järele? Kas pole sinu rinnus, selle koha peal, kus teistel inimestel pesitseb armunud süda, üks jääkülm tükk?»

Ata-Mono ohkas sügavalt, sest kõik, mis tema meeled talle ütlesid, näis õige olevat. Ta tõusis püsti ja talle meenus, et inimesed kannavad rõivaid. Ja veel selsamal ööl punus ta endale kuivanud adrust pika särgi ja oli piisavalt edev ning punus särgi juurde ja juustesse teokarpidest keed, sest ta tahtis meeldida lõbutüdrukutele, kellega ta pidi kohtuma.

Päev polnud veel õieti alanud, kui Ata-Mono viimaste tähtede all mere äärest minema läks, uuesti näoga kodumaa poole.

Esimese põlluharijate maja juures seisis kaevu ääres kolm naist. Nad ütlesid lahkelt: «Tere hommikust, Ata-Mono!» Ata-Mono teretas vastu ja imestas, et tema nime teati, ning palus pisut magedat vett.

Sel ajal, kui ta ootas, kuni ämber kaevust kerkib, läks üks kolmest naisest head päeva soovides minema.

Esimene kruusitäis magedat vett, mida ta üle mitme aasta jõi, tundus talle nii toitev ja tervistav ning ta uskus, et ei saa enam kunagi janu tunda. Ta ütles naistele:

«Ma tänan teid kunagi hiljem, siis, kui olen rikkaks saanud.» Naised kummardasid Ata-Mono nagu aadlimehe ees ja ütlesid: «Sa oled rikkaim kogu maal!» Ja tänu nende tervitusele ning aupaklikkusele tundis Ata-Mono oma südant jälle üles soojenevat, otsekui paistaks päike talle otse suhu.

Janu kustutanud, lahkus Ata-Mono majaõuelt ja läks sügavamale sisemaale, ta imetles riisipõlde ja mooruspuid ning jõudis ühte külasse. See koosnes vaid kümnest majast. Aga küla sissesõiduteel seisis ligikaudu kolmkümmend naist. Ja kõik kolmkümmend kummardasid Ata-Mono ees. Ata-Mono tundis naiste seast ära ühe neist kolmest seal kaevu ääres, kus ta enne oli vett joonud, naine oli ära läinud ja siin tema tulekust ette teatanud. Ta pani imeks, et see oli juhtunud, ega teadnud, miks inimesed teda, tundmatut, nii tähtsaks peavad.

Üks naine punastas, astus ette ning ütles: «Meie mehed on põllutöödel ega tea, et sa tuled. Ainult meie saime äsja ühe naise käest teada, et sa tuled mere kaldalt tagasi Hiinasse.»

Hämmeldusest ei suutnud Ata-Mono vastata ega õieti tänadagi – nii sügavalt vajus ta mõtlusse ega arvanud ära, miks kõigil neil naistel oli aega ja tahtmist tema pärast muret tunda.

Ata-Mono polnud veel kümne majaga külast välja saanud, kui talle maanteel, järgmise ja ülejärgmise ja kolmanda ja neljanda künka taga, juba uued naised ja neiud vastu tulid. Ta võttis vastu ühte ja sama tervitust ning pidi ikka ja jälle kuulma, et mehed on tööl.

Ata-Mono läks üle viienda künka. Seal olid naised juba mõlemal pool teed reas. Nad olid pikali heitnud ja tõusid püsti ning kummardasid. Naised seisid tihedates ridades. Aga veidi enne päikeseloojangut, kuuendal künkal, mille taga oli provintsi pealinn, naised mitte ainult ei seisnud tee ääres, vaid istusid ka puude okstel ja nende näod särasid päikeses nagu lambid õhtul. Need, kes olid ülal puude otsas, plaksutasid, ja need, kes all seisid, kummardasid ja pomisesid kiidusõnu.

Saja sammu kaugusel provintsi pealinna väravast ja neljast tornist, kus naiste tunglemine teel oli kõige tihedam, kuulis Ata-Mono korraga, kuidas kõik kohkunult karjatasid. Tema kõrvu jõudis mingi suhisev heli ja pikk vihisev nool tungis tema jalge ette maasse ning jäi sinna püstloodis ja võbeldes seisma.

Ata-Mono oli imestunud, aga ta ei lasknud end teelt eksitada ja astus kolm sammu edasi. Siis tuhises temast mööda kolm oda. Esimene purunes vastu puud, teine läbistas ühe naise teepervel, kolmas tungis Ata-Mono juustesse ja rebis peast teokarpidest kee.

Kohe seejärel nägi Ata-Mono, et naised linnavärava neljas tornis hakkasid mässama ja lükkasid igast tornist ühe mehe alla.

«Mis see tähendab?» küsis Ata-Mono kahelt kõige lähemal seisvalt naiselt.

«Oh, isand, paar armukadedat meest tahavad teid tappa,» ütles üks naistest söakalt, teised naersid.

«Miks ma näen ainult naisi ega näe mitte ühtki meest, kes mind tervitaks?» küsis Ata-Mono seepeale.

«Oh, isand, asevalitseja andis käsu: päeval, mil te jälle mere äärest Hiinasse tagasi tulete, ei tohi ükski mees kodunt lahkuda ega tänavale tulla, sest meeste armukadedus on piiritu ja kõik mehed siin vihkavad teid.»

Ata-Mono lausus hämmeldunult: «Ma pole aastaid ühegi mehega rääkinud. Miks nad mind vihkavad ja miks nad on mu peale armukadedad?»

«Isand, te ei tea, et asevalitseja oli sügavalt nördinud, sest teie, kes te olete esimene, kes mõistis puude keelt – teie tahtsite Hiinale selja pöörata.»

Ato-Mono oli imestunud:

«Ma ei ole sellest kellelegi rääkinud. Kust asevalitseja teab, et ma oskan lugeda puukoorelt?»

«Isand, teid nähti ju iga päev kõigil teie kodukoha teedel, kõigis metsades, kui te kõva häälega puude keelt veerisite. Inimesed seisid parvedes teie ümber ja õppisid teilt puukoorelt lugemist. Ja nüüd loevad kõik meie mehed ja mõistavad puude keelt nagu teiegi.»

«Kas teie mehed on sellepärast armukadedad, et mina olin esimene, kes puude keelt oskas?»

«Oh ei, isand, nad on armukadedad, sest päeval, kui te Hiinamaale selja pöörasite ja mere äärde läksite, tõotas asevalitseja, et sel päeval, kui te ümber pöördute ja oma rahva sekka tagasi tulete – sel päeval võite te valida kõikide naiste seast, olgu nad abielus või vallalised, kõrgest või madalast soost, jah, te tohite isegi asevalitseja enda naise välja valida. Aga te peate otsustama enne, kui tänane päike loojub. Kui te pole valinud, tapetakse teid homme. Asevalitseja tahab, et te nüüd kodumaale jääksite, kas surnult või elusana, ja et te ei ohustaks maa au, ei rändaks välja ega valiks naist mõne teise, mitte meie oma rahva seast.

Mehed, kes ennist tornist alla kukkusid, olid asevalitseja nelja ilusa tütre mehed, need neli meest tahtsid teid ära tappa enne, kui te linna olete jõudnud, sest nad kartsid, et valite oma pruudiotsingul välja mõne nende endi naistest.»

Ata-Mono ütles: «Kõik meie maa sada tuhat naist on teretulnud. Niisama vähe kui mul täna on veel tahtmist surematuks saada, niisama vähe on mul tahtmist hakata armsamat valima. Nii et homme ma suren. Miks ei surnud ma juba siis, kui nool tabas märki ja oda tappis ühe naise, selle asemel et tappa mind?»

«Tule!» ütles naine, kes oli talle vastanud. «Võta mu ümbert kinni ja kuuluta mind oma naiseks. Siis ei pea sa surema. Ja ma tahan aidata sul saavutada surematust, mida sa mere ääres asjatult ootasid.»

Ata-Mono küsis ilma pikemata:

«Kas sa punaste krüptomeeriate koore keelt oskad?»

«Muidugi,» vastas naine paugupealt. «Ma ei ole küll iialgi säärast puud näinud, aga ma tunnen tema koorekirja nagu oma käejooni.» Ata-Mono teine küsimus tuli veel kiiremini:

«Kas sa tead, kus asub harf, mida ma otsin?»

«Muidugi,» vastas naine välkkiirelt. «Kõik puud räägivad sellest, et harf asub väikesel igavese tule maal.»

«Kas sa tead sinna teed, naine?»

«Muidugi. Küll ma näitan sulle. Kui sa oled minust oma naise teinud, saan ma selle teada. Kui sa mind armastad, saan ma kõigega hakkama.»

«Kas sa jääd mulle truuks, kui ma su naiseks võtan, ja kas sa jagad minuga surematust?»

«Truuks?» küsis naine ja tegi mossis näo. «See on kõige loomulikum asi maailmas. Seda ma sulle küll lubama ei hakka. Aga surematust ma sinuga muidugi jagan.»

Ata-Mono ei tõstnud oma jalga linna. Üheksakümmend seitse sammu enne linna, nagu seisab Hiina ja Jaapani kroonikates, pani ta ühele naisele käe ümber. Aga mitte tollele naisele, keda ta oli küsitlenud ja kes talle nii soravalt «muidugi» oli vastanud, vaid naisele, kes tema kõrval seisis ja kõige peale naeris, heledalt ja rõõmsalt nagu helisev kell.

See naine ei lubanud Ata-Monole midagi, aga kõik maad mäletavad ja peavad tänaseni au sees teda ja tema helisevat naeru.

Kui suur hiina tark ja teadmamees ning tema armsalt naerev naine pärast väga õnnelikku abielu kõrges eas surid, maeti mõlemad mereranda tolle mõistatusliku puu alla, mille koort Ata-Mono mitte kunagi lugema ei õppinud.

Sadu aastaid hiljem, kui hiinlased avastasid Jaapani ja harfikujulise Biwa järve, mis lebas nagu suur harf igavese tule maal, toodi sinna tolle mõistatusliku puu seeme, ajal, mil seda tulemaad asustasid veel puulehtedest kehakatetes ja sugemata juustega jaapanlased, nii et hiinlastest said esimesed kõrgema hariduse ja kombeõpetuse apostlid.

Kulus veel mitu sajandit, enne kui esimesed hiina budistlikud mungad kinkisid jaapanlastele taime-, looma- ja inimeste riiki ühendava religiooni ja õpetasid jaapanlastele kõigi maailma olendite vendlust, mungad ehitasid Biwa järve äärde Miidera templi kõigi tema terrassidega ning inimestele meenus taas mõistatuslik puu, mis oli sajandite vältel tugevaks ja võimsaks kasvanud. Igaüks, kes tuli Biwa järve puu juurde, jutustas Ata-Mono lugu, kuni ühel päeval sündis üks jaapanlasest munk. Tema oli esimene, kes õppis lugema vana, mõistatusliku puu koort, mis oli seniajani jäänud loetamatuks. Ja oma üllatuseks luges ta puukoorelt lause:

«Oh, inimene, tea ja kuula mind, kes ma saan niisama vanaks kui maakoor! Minu ja kõikide nende silmis, kes maa peal nii vanaks elavad, on armastus ülem kui surematus.»

Ja seda sõnumit luges jaapani munk miljardeid ja miljardeid kordi, see oli peidetud puu võrasse, tüvele ja juurtele; ka kõige sügavamal maa all ei lausunud puujuured ühtki muud lauset.

Nüüd meenutati sedagi, et sestpeale, kui Ata-Mono elas õnnelikult koos oma naerva naisega, ei rääkinud ta enam kordagi surematusest, ei pärinud oma naiselt iial midagi surematusele viivate teede kohta. Ja tolle naise naer kerkis minevikust otsekui hauapõhjast, siis, kui mungad valasid kella, mida Miidera templis veel tänapäevalgi helistatakse ja mis kõlab nagu aastatuhandete mahenenud hääl, millel on õnneliku naisehääle laulev kõla.

Vanast puust on täna järel vaid tüvekönt, mida toetavad kargud ja kõmbid. Järveäärsele platsile, kus puu seisab, viib puidust templivärav. Puuokstel ripuvad tuhanded palvekirjakesed. Tuhanded palverändurid Jaapanist ja Hiinast külastavad seda surematut puud, mis kuulutab: «Armastus on ülem kui surematus», ja nad nimetavad puud «õnnelikuks», sest ta saab õhtust õhtusse kuulata Miidera templi õhtukella sulnist naisehäält, mis sarnaneb tolle naisenaeruga, mida kuuldes Ata-Mono kord oma surematuseiha unustas.

Kommentaarid

«Te võite valida kõikide naiste seast, olgu nad abielus või vallalised. Kui te pole valinud, tapetakse teid homme»

Märksõnad