LUGEMISSOOVITUS ⟩ Suurepärane autor, keda laiem lugejaskond ei pruugi tundagi

Foto on tehtud 4. juunil 2021, kui kirjanik Asta Põldmäe sai president Kersti Kaljulaidilt riikliku teenetemärgi. 4. aprillil sai teenekas toimetaja, kirjanik ja kirjandusloolane 80-aastaseks. Foto: Mihkel Maripuu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Asta Põldmäe uut raamatut «Talvine teekond».

Asta Põldmäe uuel raamatul on kõik eeldused jääda märkamatuks. Autor ja toimetaja, keda teavad küll kõik vähegi tõsiseltvõetavad eestikeelsed kirjanikud, kelle helge nõuandva pilgu alt on läbi käinud ja etemaks saanud suurem osa päramise poolsajandi kodumaisest kirjandusest. Laiem lugejaskond autorit nii heaste ei tunne, kujundus on rahulik ega torkne poes otseti silmnäkku, skandaali ja spunki ja glamuuri pole ollagi. Ei saagi olla, tajuvad kõik, kes Astat vähegi kohanud. Mida on, on kirjandus.

Asta Põldmäe, «Talvine teekond». Foto: Raamat

Jaa, novellid. Nendega on alatasa jama majas, kui müüginumbritest rääkida. Siin on väga elegantne lahendus: neli lugu, võtke või jätke. Minu soovitus on teadagi võtta, aga kui jätate, siis kunagi ikkagi võtate. Ja mitte kui lärakat kärakat, vaid aigupiten ja iseäraliku naudinguga. Sest Asta Põldmäe valitseb eestikeelset proosalauset täielise kuningannana. Millest ta ka ei kirjutaks, ainuüksi see, kuidas ta seda teeb, on aeglast ja teadlikku lugemist vääriv. Ja lood haakuvad hinge. Haakuvad ka siis, kui õkva parhilla ahmata; on kirjavara, mis väärib nii äkilist läbimist kui teiseks elamuseks tasast tuksutust.

Kõik ei haagi kohe – peabki ju olema tõrkehetki. Mingid imelikud, hoopis teisest, hämarast ajastust pärit nimed libisevad läbi. Ošanin? Dobroljubov? Pahmutova? Kes kurat oli Pahmutova? Seostub meelekuvas kellegi Babadženjaniga. Kes oli Babadženjan? Ei tule pähe. Sovetlik estraad? Ju vist. Ükski pala ei meenu. Kui mõnd kuuleks, ehk mõni ajukurd erkneks. Kindel ent, et kumbki eelmainit nimedest ei pruukinuks selles elus enam üldse meelestuda, kui mitte see hea raamat… Veider paralleel, ent viimases jutus näen Asta Põldmäe loomenatuuri kõrvuti Paavo Matsiniga, sest päris ja mõeldis saavad tänapäeva lugejale olla üksüheselt teineteisega põimunud. Kvantbelletristika, superpositsioonid. Kirjanduslik keemia, algkeemia, alkeemia ja all-keemia. Hämmastav.

Üks sirge põhjus raamatuid (eriti häid) suurtel kiirustel ja hulgakaupa lugeda ongi see, et pea sees saavad tekkida ootamatud (lühi)ühendused. Sündida enneolematud mõtted. Enamasti ei sünni, ent tõenäosus kasvab geomeetrilises progressioonis võrreldes olukorraga, kus ühtki raamatut ei loe, jorised tasapisi pingil või lösutad teleka taktis. Asta Põldmäe mõistab viimatimainitud täiuslikult ebaproduktiivse olukorra oma sõnadega välistada ning tekitada hoopis uue maailma. Sellesama eestikeelse maailma siin – ja samaaegselt täiesti teistsuguse. See on see kirjanduse võluvägi, mida vallata on antud vähestele!