Vaimse tervise ekspert meenutab: päev, mil pidin silmitsi seisma oma suurimate hirmudega

Dr Alex George. Foto: Can Nguyen/Capital Pictures/Scanpix

«Mina olen Alex. Olen arst ja noorte vaimse tervise saadik, ning mul on üks unistus – ma soovin, et me kõik hakkaksime vaimsest tervisest mõtlema ja rääkima positiivselt,» kirjutab dr Alex George noorte vaimse tervise käsiraamatus «Parem päev».

Dr Alex George usub, et vaimse tervise eest tuleks hoolitseda sama innukalt, kui me hoolitseme oma keha eest. Seepärast on ta raamatusse kokku kogunud terve tööriistakasti täie päästerõngaid ja praktilisi tehnikaid selleks, et aidata lugejal oma vaimse tervise eest hoolitseda.

Käsiraamat annab noorele vahendeid, et tegeleda kaaslaste surve, ärevuse või koolistressiga, ja annab näpunäiteid, kuidas vaadata tulevikku kindlustundega. «Olgu olukord milline tahes, aga alati on lootus, et ees ootab parem päev,» lubab autor.

Loe raamatu sissejuhatust!

***

Minu salajane supervõime!

Alex George, «Parem päev». Foto: Raamat

Mina olen Alex, ja minu keskmine nimi on Murelik. Vähemalt oleks see nii võinud olla, kui ma veel koolis käisin. Iga päev, alates hetkest, kui hommikul silmad lahti tegin, leidsin alati midagi, mille pärast pabistada. Mu peas oleks nagu olnud mingi eriline koht, kus ma kõikvõimalike asjade pärast nii palju muretsesin, et see ei lasknud mul öösel magada.

Peamiselt muretsesin oma koolielu pärast. Täpsemalt öeldes olin ma pähe võtnud, et kõik minu õpetajad mind salaja vihkavad. Matemaatikas ja inglise keeles, loodusteaduses, geograafias, ajaloos ja isegi kehalises kasvatuses alandasin ma end õpilaseks, keda ükski õpetaja eriti õpetada ei tahtnud.

Ma ei käitunud halvasti. Õigupoolest tegin ma väga kõvasti tööd. Tol ajal ma seda ei teadnud, kuid mul oli düsleksia. See tähendab, et mul oli raskusi lugemise ja kirjutamisega, mis pani mind muidugi veelgi rohkem muretsema. See pani ka tubli põntsu mu enesekindlusele ja tekitas minus põhjendamatult tunde, et ma ei ole sama taibukas kui minu klassikaaslased. Ma muretsesin, et minu õpetajad peavad mind laisaks, kuigi tegelikkuses töötas minu aju lihtsalt veidike teistmoodi, et saada sotti sellistest asjadest nagu õigekiri. Pealegi ei näidanud ükski õpetaja mitte mingil moel minu vastu põlgust välja. Ometi ei takistanud see mind mõtlemast, kuidas nad vaid ootavad, et ma midagi valesti teeksin.

«Alex George!» kujutasin ma mõnda nendest klassi ees minu peale karjumas. «Kes lubas sul aknast välja vaadata? Nüüd aitab! Mul on sellest kõrini! Kui sa ei suuda minu tunnis korralikult tähele panna, siis ei kõlba sa mitte millekski ja põrud elus läbi! Kasi välja ja ära enam tagasi tule! Mitte kunagi!»

Ma tean. Liiga dramaatiline või mis? Ma ju ütlesin sulle, et olin tipptasemel muretseja.

Ainult mina?

Selleks, et asjad enda jaoks veelgi raskemaks teha, otsustasin ma, et mitte kellelgi teisel selliseid muresid ei ole. Ükski minu sõpradest ei paistnud ealeski muretsevat, et ta võiks olla mõnes õpetajate salanimekirjas õpilasena, keda need enam kunagi näha ei taha. Kui kedagi tunni ajal lobisemise pärast korrale kutsuti või kui keegi mõnele küsimusele valesti vastas, ei reageerinud nad nõnda, nagu oleks see kogu nende poolaasta ära rikkunud. Nad kehitasid vaid õlgu ja läksid oma koolipäevaga edasi. Näis, et ma olin ainus, kes arvas, et peab õpetajate vihast hoidumiseks kogu aeg laitmatult käituma. Ajapikku muutis see mind väga õnnetuks. Mured saatsid katkematu taustamürana minu igapäevaelu. Selle müra välja lülitamine näis olevat võimatu.

Oma vanematele ei rääkinud ma kunagi, mis minu peas toimub. Varjasin seda kõike nende eest päris hästi ja teesklesin, et kõik on suurepärane. See aga ei muutnud mu murekoorma kandmist kergemaks. Pigem tekitas see minus tunde, et abi ja toetust ei ole kusagilt tulemas, ning selle tagajärjeks olid unetud ööd täis närveerimist selle pärast, mida homne päev endaga kaasa võib tuua. Olin ihuüksi oma veendumuses, et mu õpetajad kuulusid salaja klubisse «Alex on kohutav inimene» ning see oli miski, millega ma lihtsalt elama pidin. Seni, kuni ma ei libastunud, oli kõik hästi. Minu ainus vääratus aga andnuks neile põhjuse loobuda teesklemisest, et ma neile meeldin.

Halvim hetk maailmas!

«Tänaseks on kõik,» ütles mu keemiaõpetaja päeval, mil pidin silmitsi seisma oma suurimate hirmudega. «Palun, jätke klassist väljudes oma kodused tööd minu lauale.»

Kuulsin korraldust täiesti selgelt. Kuid selle asemel, et teiste kombel oma koolikotti võtta, unustasin mina silmi pilgutada ja hingata. Kodune töö? mõtlesin ma paaniliselt. Olin selle ju üles märkinud. Aga ma arvasin, et selle tähtaeg oli alles järgmisel nädalal.

«Ma ei ole sellega veel alustanudki!» tunnistasin ühele sõbrale, samal ajal kui teised oma pinkidest tõusid. «Mis ma nüüd teen?»

Sõber kehitas vaid õlgu, nagu see polnuks tema asigi. Õigluse huvides olgu öeldud, et tema oli oma kodutöö õigeaegselt ära teinud, mistõttu tal polnud muretsemiseks põhjust. Erinevalt minust. Sel hetkel tundus, nagu oleks maailm seisma jäänud.

Kuna mul õpetajale midagi anda ei olnud, valmistusin halvimaks. Õpetaja saab väga vihaseks, mõtlesin endamisi samal ajal, kui mu keha kattus külma higiga. Kindlasti jäetakse mind peale tunde, ja kui direktoril juhtub halb tuju olema, võidakse mind ehk isegi koolist välja visata! Siis ei pääseks ma kunagi eksamitele, mis tähendaks, et mu unistus astuda meditsiinikooli ja saada arstiks kukuks kolinal kokku. Ja mis veelgi hullem, mu vanemad oleksid minus kohutaval kombel pettunud. Ilmselt peaksin isegi kodust lahkuma. Tänu sellele ühele väiksele eksimusele, veensin ma ennast, olin ma määratud kogu oma ülejäänud elu elama täieliku luuserina.

Sel ajal, kui ma oma asju kokku panin ja valmistusin õpetajale kõike üles tunnistama, tundus mulle, nagu oleks kogu mu tulevik juba rusudes. Isegi kui maa mu jalge all oleks avanenud ja mu tervenisti alla neelanud, olnuks see parem minu praegusest olukorrast.

«Mis sind vaevab, Alex?» Õpetaja pakkis järgmisse tundi minekuks asju. Ta vaevu vaatas mu poole, kui ma tema lauale lähenesin. Tundsin kõhus klompi tekkivat.

«Seda, et, eemm... asi on selline...» Samal ajal, kui ma püüdsin endast vabandusi välja pigistada, andis klomp kõhus järjest enam tunda. Peapööritust ja iiveldust tundes jäin vait, mille peale õpetaja pilgu tõstis, otsekui märku andes, et minu aeg sai just otsa. «Mul on kodune töö tegemata!» purskasin ma välja ja mul oli tunne, nagu oleks see klomp minu sees plahvatanud. «Palun vabandust! Ma unustasin.»

Õpetaja noogutas ja korjas kokku vihikud, mille mu klassikaaslased äsja ära olid toonud. «Kas sa selle homseks jõuaksid valmis?» küsis ta.

Läks hetk aega, enne kui mu aju registreeris, et ta polnud käskinud mul kõrbesse kaduda ja veeta järgmised kakskümmend aastat seal üksinda, mõtiskledes, mida ma valesti olin teinud. Ta oli lihtsalt minu kodutöö tähtaega veidi pikendanud.

«Hmm... jah,» vastasin ma sellise vastuse peale jahmunult. «Jõuaksin küll.»

«Hästi.» Ta naeratas mulle, enne kui ukse poole pöördus. «Meeldivat päeva jätku, Alex!»

«Teile samuti, sir,» hüüdsin ma talle viimaks järele, kuid selleks ajaks oli ta juba läinud.

Aeg on muutuda

See hetk jääb alatiseks minuga kui pöördepunkt viisis, kuidas ma oma muredega toime tulin. Kuni sinnamaani olin ma lasknud oma muredel end kontrollida. Minust oli saanud meister probleemide leidmises, mille pärast muretseda, isegi kui selleks tegelikku põhjust polnud. Minu jaoks muutus kõik hetkest, mil minu keemiaõpetaja vaid õlgu kehitas selle peale, et olin oma koduse töö tegemata jätnud, andes mulle seejärel võimaluse töö järele teha. Enda teadmata oli ta mulle näidanud, kuidas ma ühe pisimure ilma olulise põhjuseta enda jaoks tohutu suureks probleemiks muutsin.

Koduteel oma olukorra üle mõtiskledes taipasin, et olin muutunud väga osavaks oma murede paisutamisel igasuguste ebarealistlike hirmudega. Mitte kedagi ei visata koolist välja pelgalt sellepärast, et ta ühe korra oma kodutöö esitamisega hiljaks jääb. Mul polnud ainsatki tõsiseltvõetavat argumenti arvamaks, et selline asi võiks juhtuda. Ja kui ma päriselt järele mõtlesin, polnud ükski minu õpetajatest näidanud kunagi ainsatki märki sellest, et ma talle ei meeldi. Ma olin hea käitumisega, abivalmis ja viisakas (suurema osa ajast). Nagu enamik minuvanusteid lapsi võisin ka mina olla pisut hajameelne, nagu näitas ka minu hilinenud kodutöö. Kuid see ei teinud minust halba last ega pagendanud mind elu lõpuni eraklusse, kuna kogu maailm mind vihkas. Ma pidin lihtsalt tol õhtul ühe valikvastustega keemiaülesande ära tegema ja kõik oligi korras.

Niisiis, sel õhtul, pärast oma hilinenud kodutöö lõpetamist sõlmisin endaga kokkuleppe. Olin juba piisavalt kaua lasknud muredel oma elu kontrollida, ning nüüd oli aeg seda muuta. Ma muidugi teadsin, et nii naljalt ma igasuguste asjade pärast pabistamist lõpetada ei suuda. Õigupoolest otsustasin, et pisut muretseda on igati eluterve. See näitas, et ma olen teiste suhtes tundlik ja soovin käituda õigesti, ning selles ei ole midagi valesti.

Oma suhtumise muutmine muretsemisse oli vaid väike samm, kuid see viis tohutu hüppeni minu elus. Endiselt panid paljud asjad mind muretsema. Lõppude lõpuks on see ju täiesti loomulik. Aga selle asemel, et lasta oma muredel enda üle võimust võtta, hakkasin ma neid kasutama enda kasuks.

Jälgides, kuidas ja mida ma tunnen, ning õppides rääkima sellest, mis mind vaevas, muutsin ma oma mured millekski, mis mõnikord tundus nagu minu isiklik supervõime. Hea küll, kõrghoonete katustelt alla hüpata või lennata ma ei saanud. Minu uus võime ei kohustanud mind otseselt kandma keepi või aluspükse teiste pükste peal, kuid see tekitas minus siiski üsna erilise tunde.

Lihtsalt öeldes oli mul võime võtta üks negatiivne mõte ja muuta see positiivseks. Nagu kõigi värskete superkangelaste puhul, võttis ka minul aega, et õppida oma võimeid kontrollima ning mitte lasta väikesel murel suureks kriisiks muutuda. Harjutades aga õppisin, et kui mu muresensorid surisema hakkasid, võisin seda kasutada võimalusena asjad õigeaegselt korda ajada.

Tavalise tundliku lapse jaoks oli avastus, et oma mõistusele on võimalik sellisel viisil ligi pääseda, tõeline revolutsioon. Kui ees terendas mõni hirmus kontrolltöö – mis minu jaoks võis tunduda ürgvaenlasena –, õppisin ma, et parim, mida ma teha sain, oli hingata sügavalt sisse, istuda maha ja töötada läbi see teema, mille kohta kontrolltöö oli. See oli parem, kui tunda end ülekoormatuna või otsida tähelepanu hajutavaid tegevusi, et mitte veeta aega oma õpikutega. See ei peletanud minu muresid eemale, vaid tegi need isegi hullemaks. Positiivselt tegutsedes ja oma murest võitu saades avastasin, et juhtuda võib häid asju, ning see aitas mind kooliaastate jooksul väga palju. Juba vanema tudengina võisin ma teha pause eksamiteks valmistumise jooksul ja minna eksamisaali ettevalmistunult ja rahulikult ning anda oma eksamitöö ära ilma muretsemata.

See ei juhtunud üleöö. Võttis aega, enne kui oma oskusega muretseda sõbraks sain. Kõigepealt pidin endale selgeks tegema, mis seda põhjustas, ja lõpuks ma taipasin, et see on seotud hirmuga inimestele pettumust valmistada. Mulle ei meeldinud kunagi kedagi alt vedada ja kuidagi olin ma lasknud sellel tundel enda peas koletiseks muutuda. Asi läks koguni nii halvaks, et ma andsin endast kõik, et olla täiuslik, mis oli ühtaegu nii tohutult kurnav kui ka täiesti ebareaalne. Kui ma sellest aru sain ja taipasin, et kuigi ma ei saa kontrollida seda, mida inimesed minust mõtlevad, saan ma kontrollida seda, mida ma ise endast arvan, suutsin ma oma muredega paremini toime tulla. Ma ei püüdnud neist täielikult lahti saada. Ma püüdsin vaid negatiivsena tundunud mõtte muuta positiivseks võimaluseks.

«Mis on halvim, mis võib juhtuda?» küsin ma endalt sageli.

See küsimus aitas mul katki torgata selle murepalli, mis iga kord, kui ma närveerima hakkasin, üha suuremaks paisus. Ma mõistsin, et seni, kuni ma annan ükskõik millise väljakutsega silmitsi seismiseks valmistumisel endast parima, suudan ma sellega hakkama saada ka siis, kui juhtub kõige halvem. See andis mulle enesekindluse anda endast parim. Ükskõik, kas mind ootas ees eksam, kohtumine uute inimestega või jalgpallimäng sõpradega (kuigi ma olen kõikide aegade kõige andetum mängija!), tähendas see, et võisin sellele pea püsti vastu astuda.

Seega võib öelda, et minu salajane ülivõime on julgustanud mind oma mugavustsoonist välja astuma. Olen aru saanud, et kui ma olen võõras keskkonnas – ning on võimalus, et ma võin mingi asja esmakordsel proovimisel ebaõnnestuda –, suudan ma sellele väljakutsele väärikalt vastu astuda ja samal ajal enda kohta midagi uut õppida. Just nii viisin ma täide oma unistuse saada arstiks, ja nii osalesin ma ka ühes maailma tuntuimas TV tõsielusaates... «Armastuse saar».

Siiski on mul ka praegu halbu murepäevi. Lõppude lõpuks ei ole kellelegi antud täielikult rahulikku ja õnnelikku elu. Oma kooliajale tagasi vaadates saan ma nüüd aru, et paljudel inimestel olid omad mured. Tõsiasi on see, et muretsemine on midagi, mida me kõik suuremal või vähemal määral kogeme, olgu see siis muretsemine uute sõprade leidmise või vanadega riidu mineku pärast, tuleviku pärast, probleemide pärast kodus või koolis, ja paljude muude asjade pärast. Mõnda inimest kimbutavad ka muud emotsioonid, mis võivad tunduda üle jõu käivatena, näiteks kurbus, üksindus, viha, pettumus.

Alles siis, kui hakkasin teistega sellest rääkima ning me jagasime oma kogemusi, taipasin, et see on osa inimeseks olemisest ja ma ei ole üksi selline.

Mulle meeldib mõelda elust kui teekonnast, sest kõik me kogeme tõuse ja langusi, ümbersõite ja valepöördeid. Kuid alati on viise, kuidas asju õigesse suunda juhtida, näha neid positiivses valguses ja vaadata tulevikku optimistlikult. Kui ma seisan silmitsi mõne raskusega, ütlen ma endale sageli lihtsa sõna «edasi». Sest ükskõik, kui halvad asjad praegu tunduvad, on alati olemas lootus, et tulemas on paremaid päevi.

Toome oma ellu valgust

See raamat räägib vaimsest tervisest. Kõne alla tulevad mõtted, tunded ja teod, mis aitavad meil aru saada endast ja maailmast meie ümber. Lihtne on mõelda vaimsest tervisest lihtsalt kui probleemidest või millestki, mida tuleks paremaks muuta. Mina tahan, et me mõtleksime teistmoodi. See ei tähenda vaid inimesi, kes näevad kurvad välja ja kelle pea kohal kõrgub ähvardavalt vihmapilv. See tähendab olla õnnelik, rahulik ja suuteline toime tulema igasuguste olukordadega, mis elu meie teele toob. Vaimne tervis võib tähendada paljusid asju ning õppides aru saama sellest, mis meie peas toimub, saame selle muuta positiivseks jõuks.

Ma ei nautinud eriti oma varajasi kogemusi sellise keerulise tundega nagu muretsemine, kuid õigete vahendite ja arusaamisega õnnestus mul sellega toime tulla ning see isegi enda kasuks pöörata. Samamoodi, kui ma taipasin, et minu raskused lugemise ja kirjutamisega on põhjustatud teada-tuntud õpiraskusest, mida nimetatakse düsleksiaks, sain ma igasuguseid nõuandeid, abi ja toetust, mis muutsid mu olukorra kergemaks. Selle asemel et üksinda edasi võidelda, tundes pidevalt, et minuga on midagi valesti, leidsin ma enesekindluse enda väljendamiseks oma võimete kohaselt – mitte üksnes paberil, vaid ka igapäevaelus!

Alates sellest, kui minust sai arst, olen ma veetnud suure osa oma ajast haiglas töötades. Seal näen ma iga päev noori inimesi, kes vaimse tervise probleemidega võitlevad. Need probleemid võivad olla erinevad, alates depressioonist või meeleheitest kuni ärevuse või toitumishäireteni. Kõiki neid käsitlen ma hiljem. Tihtipeale tunnevad need noored inimesed, et abi ei ole kusagilt võtta. Enda kogemusest muretsemise ja õpiraskustega tean, et nii mõelda on väga lihtne. Igal juhul on aga alati võimalik saada abi ja toetust.

Veelgi enam, see võib elu sootuks teistpidi pöörata. Minu suureks kireks on alati olnud anda noortele inimestele kätte need tööriistad, mida neil on vaja, et toime tulla või üle saada mistahes vaimse tervisega seotud probleemist, ja nüüd on mu missioon võimaldada neid tööriistu kõigile.

Peaministri poolt ametisse määratud noorte vaimse tervise saadikuna on minu eesmärk muuta asju paremuse suunas. Keegi meist ei ole sündides kaasa saanud kasutusjuhendit, kus oleks kirjas, kuidas oma mõistust heas vormis hoida. Peame sellega hakkama saama suureks kasvamise käigus, ning see võib olla päris suur katsumus. Samal ajal õppisin ma oma kogemusest, et me ei pea seda tegema üksi. Abi ja nõuandeid on meil kõigil võimalik saada, ja mitte üksnes nendel aegadel, mil tunneme, et elu on raske. Ma usun kirglikult, et mida varem me oma mõtteid ja tundeid mõistame, seda paremini oleme varustatud, et elada oma elu täiel rinnal, ning see on põhjus, miks ma selle raamatu kirjutasin. Ma tahan muuta vaimse tervise millekski, millest rõõmu tunda, ning see saab alguse lehekülje keeramisest.