Inimestega manipuleeritakse, neid kasutatakse ära, aga nemad muudkui laulavad

Nii Ayikwei Parkes. Foto: Wikimedia Commons

Loomingu Raamatukogus ilmus Nii Ayikwei Parkesi romaan «Sinise linnu saladus». Peategelane Kayo liigub kriminaalset lugu uurides Ghana maa- ja linnaelu, teaduse ja maagia, inimeste ja vaimuilma ning kohalike keelte vahel.

Tegu on mitmeti loetava looga: selle keskmes on küll oletatav kuritegu (või kuri tegu, või kurjad teod), aga selle ümber on punutud mitu muudki jutulõime. Nii saab narratiivi edenedes teada nii Ghana küla- kui ka pealinnaelust, minevikust ja tänapäevast. Autori elu ja loomingu ning Aafrika kirjanduse ja selle tõlkimise keerukuse kohta saab rohkem teada tõlkija Heili Sepa saatesõnast.

Loe raamatust katkendit!

***

Nii Ayikwei Parkes, «Sinise linnu saladus». Foto: Raamat

dowda

Raadiost kõlas jälle toosama laul, «Aduu Sumo Akwadu», pärdik armastab banaani. Kayo ei mõistnud, miks tehnikud seda laboris nii valjusti pidid laskma, kuid ta tundis, et ei saa sõna võtta, sest oli neile lubanud, et kui raadio töötulemusi mõjutama ei hakka, pole sellega muret. Tehnikute ülesanne oli analüüsida järjepanu erinevaid põllumajanduskemikaale, toidu- ja maitseaineid, inimeste ja loomade kehaeritisi, uusi tooteid, mille importijad tahtsid tõendada, et need on kooskõlas Ghana Standardiametis vastavale müügiartiklile kehtestatud nõuetega, ja viimasel ajal veeproove igasugu «puhta vee» firmadelt, keda oli nüüd järsku nagu seeni pärast vihma. Kõik see kõlas põnevalt, samamoodi nagu raadios kõlavad põnevalt sporditulemused. Aga kuulajat pole kunagi kohal, kui kergejõustiklased, poksijad, sportvõimlejad, kriketimängijad ja jalgpallurid peavad tõusma kell neli hommikul, et teha trenni, võtta sada korda ühte ja sama tõusu, kuni maapinna kõmin taldade all juba kõrvus kummitama hakkab. Asjasse süüvides on aga ka kirevaim seelik lihtsalt kangas, puuvillalõimed, tüütust tööst tülpinud mehed ja naised kangastelgede taga kusagil Egiptuses. Biokeemilise analüüsiga oli samamoodi. Isegi tema meelest oli see igav, ja temal oli ometi arvuti ning võimalus mängida «Minesweeperit» ja teeselda samal ajal töögraafiku tegemist.

Kayo tõusis laua tagant ja sulges pealaborisse viiva ukse. Hea juhi maine säilitamise nimel tuli tal vahel oma ärritust talitseda. Meloodiajupid ja laulu jõnkslev rütm kostsid temani isegi suletud ukse tagant, aga sõnu kuulda ei olnud. Ta võttis jälle istet, veeretas end mustadel plastratastel tahapoole ja tõstis jalad lauale. Teda ajas närvi, kui väga nad paistsid seda lugu nautivat, ükspuha mitu korda tunnis raadiojaamad seda mängisid. Õigupoolest paistsid nad olevat rahul kõigega; isegi tõsiasjaga, et nad olid oma tööks ülekvalifitseeritud ja nende ülemuseks oli härra Acquah’ sugune egomaniakk. See ongi selle riigi peamine häda. Inimestega manipuleeritakse, neid kasutatakse ära, aga nemad muudkui laulavad. See laul oli nagu valitsev süsteem: see ei paku mingit uut infot – kogu ilm teab, et pärdik armastab banaane – ega mingeid uusi lahendusi, aga kõik ülistavad seda kui maailma parimat lugu üldse. Ta vangutas pead ja sulges silmad.

Kayo elu pani ta pea valutama. Töö biokeemialaboris ei olnud see, mida ta tahtis teha, ning pärast ühtteist kuud oli ta kannatus otsakorral. Ta oli arvanud, et läheb vaid neli kuud, kuni ta saab töökoha politseis. Kayo ei olnud arvestanud riikliku masinavärgi hammasrataste aeglusega, sellega, et ainuüksi lihtlabase kandideerimisavalduse blanketi kättesaamiseks kulub nädalaid. Vähe puudus, et ta oleks alla andnud. See kontor oli nüüd tema elu. See valges raamis aken, kust avanes vaade seitsmele töötajale, kes tantsisid viisi järgi, mida tema ei võinud enam taluda. Poleeritud graniitpõrand oli tema jaoks läbikukkumise sümbol, hall kartoteegikapp tema ebaõnne üle irvitav kiibitseja, telefon kimedahäälne ilkuv tädi.