LUGEMISSOOVITUS ⟩ Eestlane Norras — pisike mutrike klassiühiskonnas, kus kõik on ette ära otsustatud

Naftaplatvorm Norras. Foto: TOM LITTLE / AFP / Scanpix

Mul on nüüd üks uus lemmik «Minu»-sarja raamatute hulgas, kuid see pole selline lemmik, mida igaühele kohe soovitaks (igaühe-soovituseks jääb ikkagi «Minu Alaska»). 

Teadsin, et Tanel Saimre «Minu Norras» on intelligentne must huumor, nüüd siis läbi loetult (õigemini audioäpis mõnuga kuulatult) julgen kinnitada, et nii see on. See raamat sobib inimestele, kellele meeldib must huumor ja kes on ehk ka kunagi elus küsinud, et mis mõte sellel kõigel on, kes on kuigivõrd ulmet lugenud-vaadanud ning kes ei sülita düstoopiateemade topsi.

Tanel Saimre, «Minu Norra». Foto: Raamat

Minategelase sõltuvuseks on hariduse omandamine, ta satub ühe (Tartus ette tulnud) uitmõtte ajel õppima visuaalset antropoloogiat ehk eksootiliste dokfilmide tegemist maailma kõige põhjapoolsemasse ülikooli rahvusvahelisse seltskonda. Mitte-Norra tegelasi ongi siin raamatus palju, aga minu meelest pole see sugugi probleem, sest maailm ongi selline, üleilmastunud. Pärast uue kraadi omandamist selgub, et ta on üleharitud ja teeb seepeale «pikaks veninud kõrvalehüppe» füüsilise töö maailma. Väga hästi kirjeldab muuseumikoristaja tööd, lammutaja tööd, naftaplatvormi ehituse ülevaataja tööd... Ja iga kirjelduse ees on omamoodi võõrandumisfilter. Tõesti, igal pool. Ta märkab seda, kuidas muuseumikoristamine või näiteks tavaline supermarketikülastus on moodne kunst. Oskab polaaröö, virmalised, päikeselaengud ja pisikese inimese niisugusesse metasousti kirjutada, et saan maailmast natuke paremini aru kui enne. Oskab oma tulevasest lapsest kirjutada kui «külalisest, kes meile umbes 18. aastaks majja saabus» ja kuidas «esivanemate vaimud hiilivad tagasi laste silmades». Aga kõige rohkem on muidugi seda va bürokraatiat, ta ka ise viitab klassikalistele düstoopilistele romaanidele ja suur osa tema elust Norra heaoluühiskonnas on just see: pisike mutrike klassiühiskonnas, kus kõik on ette ära otsustatud ja igaühel on oma roll ja oma pisike kood. Norrakatest tegelased on see klass, kes ei liigu tänavatel varahommikuti, ja kui neid ka viibib vahel naftaplatvormi ehituse juures, siis nende kiivrid on ilma ühegi kriimuta. Sest nemad on insenerid, mitte keevitajad.

Aga kas Norra kohta siis üldse midagi teada saab? Gaasi ja nafta kohta saab, muide, lihtsate vahenditega päris palju uusi teadmisi. Ja minu meelest saab Norra kohta ka. See poolakate ja rumeenlaste Norra on samamoodi Norra. Juttu on ka Norra ajaloost, paarist sõjast, nende talupojamentaliteedist, nende keelest saab päris palju teada.

Kõige rohkem saab teada siiski maailmast laiemas mõttes. Et mis see selline siis ikkagi on, millega me siin tegeleme.