Kas hingesugulus on DNAs?
/nginx/o/2024/04/05/15984585t1h92f5.jpg)
Christina Laureni «The Soulmate Equation» on nunnu ajaviiteromaan üksikemast, kes asub välja uurima, kas armastus on geenidesse kodeeritud, kui sobivustest näitab enneolematult kõrget tulemust ühega selle loojatest. Mul oli raske nädal, mistõttu tahtsin midagi kiiret ja meelelahutuslikku ning selle kirjanikeduo romantikat on palju kiidetud, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev, San Diego, USA. Jess on vabakutseline andmeanalüütik, kes erinevate klientide vahel laveerimise ja üksinda 7-aastase tütre kasvatamise kõrvalt küll aega ei leia armastuse otsimiseks. Kuid siis selgub, et püsikunde tema lemmikkohvikus, kes alati americanot tellib, on seotud uue kohtinguäpi DNADuoga, mis ennustab inimeste kokkusobivust geenijärjestusi kasutades. Jess otsustab hetke ajel oma proovi analüüsi saata ning see klapib üllataval kombel just Americano omaga, kes talle just kuigi sümpaatset muljet pole jätnud.
«The Soulmate Equation» vastas ootustele, pakkudes kerget ajaviidet. Lugu kulges ootuspäraselt ning kõrvaltegelased olid toredad, edastades sõnumit, et kõigega ei pea ihuüksi rinda pistma. Viimane armastusromaan, mida STEM valdkonnast lugesin, oli Ali Hazelwoodi «Armastuse keemia», mida ma sugugi kõrgelt ei hinnanud, aga teaduslik pool oli selles palju haaravam ning paremini süžeega läbi põimitud kui Christina Laurenil. DNADuo kontseptsiooni tutvustatakse põgusalt ja see kaob kiirelt tagaplaanile, kui peategelased kohtingutel hakkavad käima. Kõige rohkem köitis teoses psühholoogiline aspekt, küsimus, kuivõrd mõjutavad inimeste suhteid testitulemused, mis ütlevad ette, kuidas nad end tundma peaksid. Nautisin seega kulminatsiooni ja lõpplahendust.
Ühesõnaga, «The Soulmate Equation» sobib hästi, kui on roosamanna isu, aga vaimne kardemon jäi puudu.