Võrtsjärvest raamatu kirjutanud Kalle Gaston: mu jutt võib tervele mõistusele kõlada psühhiaatrilise diagnoosina...

Kalle Gaston. Foto: Marko Saarm

«Saladuslik Võrtsjärv» on Kalle Gastoni ühemehekirjastuses ilmunud teos, mis pajatab nii autori väga isiklikke lugusid ja mälestusi kui ka kahe sajandi taguseid kirjutisi Eesti ajakirjandusest. Kõiki lugusid seob üks läbiv paik – Võrtsjärv. Gastoni sõnul ei ole Võrtsjärv pelgalt koht, vaid elusolend, kellega saab maha pidada vestlusi ning kellelt küsida keerulisel ajal nõu.

Milles seisneb see Võrtsjärve saladuslikkus, millele viitate enda värske teose pealkirjas?

Eks saladuslikkus sõltu ikka indiviidist. Kui sinu jaoks on Võrtsjärv pelgalt koht, kust võimalikult palju angerjat püüda, uue paadimootori võimekust katsetada, veesuuskadega liuelda või mille ääres mõnus pidu «maha panna», siis nii on.

Minu jaoks on Võrtsjärv aga olend – elusolend – kel on oma teadvus, emotsioonid ja nii edasi. Olen pool sajandit temaga koos olnud ja suhelnud, eriti viimasel ajal. Kui süveneda ta olemusse müütide ja lugude kaudu ning temaga juttu ajada ja vajadusel nõu küsida, siis olukord muutub.

Muutub, kuidas?

Mu jutt võib nii-öelda tervele mõistusele kõlada psühhiaatrilise diagnoosina, ent teadlasedki olevat ju tõestanud, et veel on mälu. Ega ma mõistagi seda fenomeni sõnadesse panna, märksõnadena oskan ehk välja tuua piisav ajahulk, lõdvestus, küsimine ja usaldamine. Loodusrahvad, meie kauged esivanemadki on suhelnud kõiksuse ja loodusobjektidega kui olenditega. Ja meie, kaasaegne ühiskond nimetab neid primitiivseteks ning arvab, et internet ja tehisintellekt on inimkonna tippsaavutus...

Et kõiksusega suhtlemist selgitada, toon ühe isikliku näite.

Raamatute tegemine pole odav lõbu, eriti ajal, mil toetusallikad vähenevad, järjest vähem inimesi loeb teksti paberkandjal ja ega keegi taha oma koju veel ühte ruumiröövlit raamatu näol, mille eest tuleb pealegi maksta. Raamatu avaldamise juures on seega ressursside leidmine nii trükkimiseks kui ka hilisemaks turundamiseks väga energiamahukas töö. Nii olengi end ikka ja jälle avastanud suurest kimbatusest hetkel, mil raamatu tekstifailid on juba trükikojas ja viimane ootab lõplikku jah-sõna masinate käivitamiseks. Kas öelda siis «ei» või «jah» – neil hetkedel olengi suhelnud nõu saamiseks selle kõiksusega, millest enne kõnelesin.

Täpselt aasta tagasi seisin sarnases «jah või ei» olukorras oma väepaigas Tarvastu ordulinnuses. «Ainult hull võtab avaldamiseks ette raamatu nii kitsal teemal kui «Tarvastu lossi lugu», pealegi värvitrükis ja kõvakaanelise,» mõtlesin endamisi. Kogu vajaminevast eelarvest oli ka koos vaid veerand. Pöördusin märgi saamiseks pea pool tuhat aastat tagasi linnuses elanud ja seal samas mõrvatud lossipealiku tütre poole, kes legendi järgi siin praegugi end aeg-ajalt näitavat. Surmauurija ja vaimulikuna tean ka ju ise, et vägivaldset surma surnud võivad pikalt sündmuspaika kinni jääda, lootes leida õiglust ja lepitust.

Täpsemalt plaanisin kadunud lossipealiku tütrelt küsida, kas ta tahab, et ta lugu kohalike teadvuses edasi elaks. Esmalt aga palusin, et ta annaks endast märku, kui ta üldse kohal on. Korraga tajusin tuttavat tunnet, kuis keegi on su selja taga ning kehast käib läbi hetkeline külmavärin ja järele jääb kerge surin. «Selge, ta on siin,» taipasin endamisi. Seejärel edastasin oma küsimuse ja jäin ootele. Peagi tajusin kehas selget jah-sõna ning ka teist sõna – usalda. Muidugi polnud need sõnad kuuldavad helina, vaid tundena kehas. Pärast seda helistasin ka trükikotta ja ütlesin jah.

Linnusest lahkudes pöörasin veel ümber ja avastasin oma selja taga viimsel lumel paari inimjälge, mis oma mõõtude ja kuju poolest viitasid naise jalanõu jäljele. Neid jälgi oli vaid kaks.

Hiljem pöördusin ka kohalike elanike poole ja küsisin neiltki, kas nad tahavad, et lossipreili lugu edasi elaks. Ainus tingimus oli, et nad ostaksid raamatu ette, et vajaminev eelarve õigeaegselt kokku saada. See kampaania läks suurepäraselt ning lisandus ka üks annetus Viljandimaa filantroobist suurettevõtjalt ning trükikoja arve sain tasutud kohe, kui see tuli.

Kalle Gastoni raamat «Saladuslik Võrtsjärv». Foto: Erakogu

Aga kuidas sündis idee Võrtsjärvest raamat kirjutada?

Ideed ei sündinudki, vaid mingi protsess minus endas muutus ühel hetkel tungivaks vajaduseks väljendada end maailmale oma teise ema, Võrtsjärve kaudu. Mu seosed järvega ulatuvad ka pea poole sajandi taha, kui isa võttis mind kaasa kalapüügiretkedele aerupaadiga. Mina võisin seejuures jälgida imelisi sillerdavaid päikesteõuse ja tajuda sellega kaasnevat hingust ehk päikesetuult.

Kelle lood selles teoses on?

Raamat koosneb tinglikult kahest osast. Esimeses pooles on kirjas mu enese autobiograafilised lühilood seoses Võrtsjärvega poole sajandi vältel, kuni 2021. aastani. Need lood on väga isiklikud ning ajal, mil raamat oli juba trükis, tabasid mind ikka aeg-ajalt kahetsusehood – oli siis vaja laiale ilmale kuulutada oma armulugu või suitsiidimõtet? Aga ju oli vaja.

Teises pooles on valitud lood vanemast ajakirjandusest Võrtsjärve kohta. Esimene ajakirjandusest leitud lugu pärineb näiteks aastast, mil Eesti ajakirjandus sündis – 1821. Viimased lehelood lõppevad 1980ndatega, mil nõukogude kalavalvurid küttisid kassi-hiire mängus halenaljakal moel västramehi.

Ajakirjandusest nopitud lugude kriteeriumiks oli jutu sisu kummalisus, ootamatus või grotesksus. Ent seal leidub ka pikemaid ülevaateid kalanduse olukorrast ja veesõidukite arengust.

Kokku võttis raamatu kirjutamine aega mõned aastad ning selle sisu hõlmab täpselt kahe sajandi jagu lugusid. Ja mulle tundub, et raamat sai lõbus, lapselik, humoorikas ja samas ka autentne.

Raamatus on juttu ka kadedatest «ametivendadest». Kes need on?

Eks kadedad ametivennad on ikka kalurid. Kalurid on läbi aegade teineteisega rivaalitsenud, mis on ka arusaadav, sest kes ikka tahaks oma salajasi marja- ja seenekohti laiale ilmale kuulutada või mujalt tulnuile kala «ära anda».

Kaluri «leib» ehk pere ja laste ülalpidamine sõltus ju otseselt kalasaagist. Ja kui Võrtsjärvele saabusid «võõrad» suuremate ja moodsamate püügiriistadega, siis oli suisa kuri karjas. Pandi suisa vikatid järve, et need võõraste mõrdu räsiks.

Mis on see miski, mille võrra saab rikkamaks inimene, kes on lugenud läbi raamatu «Saladuslik Võrtsjärv»?

See miski võib olla taipamine, et kõik, ka loodus kogu oma külluses ja erisuses on elav, täpselt samamoodi kui me ise.

Kuid jaga mõnda soovitust – kuidas leida või märgata looduse elavust?

Kogenematule on kõige lihtsam soovitus minna üksi oja või jõe äärde, kus on kuulda vulinat. Istud, lõdvestud ja kuulad. Kannatust on vaja ja inimeseti on see erinev, ent umbes poole tunni pärast hakkad kuulma jõe juttu.

Kellel soovitad enda uut raamatut lugeda?

Soovitan raamatut lugeda esmalt inimestel, kelle juured on Võrtsjärve ääres, aga muidugi ka kõikidel, kel on huvi kõige suurema järve vastu, mis on üleni meie oma. Ja eneseavastajatel ning looduslüürikutel muidugi ka.

Kust saavad huvilised raamatut soetada?

Olen nii-öelda ühemehekirjastus ja suurte raamatukettidega tegemist ei tee. Seepärast saavad huvilised mu raamatut soetada Võrtsjärve äärsetest raamatukogudest ja Võrtsjärve külastuskeskusest Jõesuus Tartu- ja Viljandimaa piiril. Samuti saab raamatut soetada Facebooki lehe Kaarnakiwi kirjastus kaudu. Ja muidugi saab esitada tellimusi ka autorile otse – helistades või saates sõnumi telefoninumbril 56956026. Panen raamatu soovitud pakiautomaati teele ja asi korras. Müügist saadud tulu kogun järgmiste raamatuprojektide jaoks.

Raamatuga saab tutvust tegema tulla ka esitlustele – esimene neist toimub toimub 18. aprillil kell 17 Viljandi Linnaraamatukogus. Tarvastu raamatukogusse saab esitlust kuulama tulla 23. aprillil kell 16. Lisaks tutvustan raamatut ja räägin selle lugusid suvisel Sisevete festivalil, 7. juuli õhtul Ulge sadamas, Võrtsjärve ääres.

Raamatut «Saladuslik Võrtsjärv» väljaandmist toetasid KULKA Viljandi- ja Tartumaa ekspertgrupid ja Viljandi vald.