/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/04/10/15994087t1hade8.jpg)
Kirjanik Tiina Laanemi ja kunstnik Tiiu Kitsiku koostööst sündinud raamat «Maailma parim liivaloss» räägib suvise loo Hugost ja tema vanaisast.
UUS LASTERAAMAT ⟩ «Kuri ronib alguses pea sisse. Sellise pea, mida keegi ei silita»
Hugol elab maal vanaisa, kes ehitab kogu aeg midagi. Vanaisa kätega on imelik lugu, ta peab neile pidevalt tegevust leidma. Hugo tahaks ka naelu seina lüüa või saagida, aga tal ei lubata. Papa soovitab hoopis liivalossi ehitada! Üheskoos nad seda teevadki. Hommikuks on see aga lõhutud. Jälle ja jälle, mitmeid hommikuid järjest leiavad nad randa minnes eest ainult rusud.
/nginx/o/2024/04/10/15994101t1h5778.jpg)
Miks keegi sedasi lõhub? Miks tuleb paha inimese sisse ja sunnib teda teiste ehitatud asju lõhkuma? Mis selle vastu aitab? Kas kallistus ja hea sõna?
Loe raamatust vahvat katkendit!
***
«Hugo, ehita parem üks vägev liivaloss,» pakkus papa eile.
«Liivaloss?» kahtlesin mina.
«Jah! Maailma parim!» soovitas tema.
:format(webp)/nginx/o/2024/04/10/15994104t1hca9d.jpg)
Mõtlesin natuke. Tundus hea mõte. Magasin öö ära ja kargasin voodist välja. Jooksin kööki ja toppisin suu pannkooke täis. Nüüd ma närin neid turbokiirusel. Amps-amps-amps. Mamma manitseb: «Ära kiirusta!»
«Ma tahan randa minna,» hüüatan mina. «Papa lubas, et lähme!»
«Lähme-lähme, ära muretse,» rahustab papa.
Õnneks ei asu rand kaugel. Kõnnid natuke ja oledki kohal. Kaugele ei viitsiks minna. Ma pean ju veel labidat ja ämbrit tassima. Neid läheb ehitamisel vaja.
Valime papaga hea koha. Kahe suure kivi vahele. Need kaitsevad lossi. Teeme kindluse veest kaugemale, et lained seda kätte ei saaks.
Me ehitame ja ehitame. Papa väsib ära ja läheb puu alla istuma. Mina ehitan edasi. Teen kõrged tornid ja pikad trepid. Kaevan kaitsekraavi ja laon kiviaia. Papa hoiab ühte silma lahti. Ta peab mind valvama. Mina kaevan ja kuhjan liiva kokku. Maailma parim palee tuleb paras pirakas.
Lõpuks arvab papa, et ehitame homme edasi. Kõhud on kohutavalt tühjad. Olen nõus koju minema. Aga papa peab lubama, et tuleme homme tagasi. Loss ei ole ju veel valmis.
Homme jõuabki kätte. Kühveldan pudru kiiresti suhu. Papa mälub nii aeglaselt. Ma tahan juba randa minna! Me ei jaluta sinna, me peaaegu jookseme.
Jõuame mere äärde ja … mul jääb hing kinni. Silmad hakkavad pilkuma. Ma ei taha tite moodi tönnida. Papa ohkab. Meie loss on lõhutud. Keegi hüppas sellele peale ja peksis liiva jalaga laiali.
«Pole viga, ehitame uue,» lohutab papa ja hakkabki kohe pihta.
/nginx/o/2024/04/10/15994107t1h906b.jpg)
Seisan kui muumia. Kaks pisarat pääseb silmast välja. Pühin need ära. Lõpuks ohkan ja lähen papale appi.
Me kaevame ja toome liiva. Kallame vett ja patsutame seinad tugevaks. Papa paneb pulgad müüridele toeks. Me ehitame, kuni väsime ära. Ma ei taha pooleli jätta. Papa lubab, et teeme homme lõpuni.
Kui homme on käes, pistab mul kõhus. Söön putru aeglasemalt kui eile. Jätan paar ampsu järele. Seekord me ei jookse randa, me rohkem longime. Süda teeb tukk-tukk-tukk.
Ja siis see plahvatab. Jooksen eemale ja purskan nutma. Ma peaksin vapper olema, aga ma ei suuda. Keegi tegi meie lossi jälle katki! Miks, miks, miks?
«Miks nad pidid lõhkuma?» küsin ma nuuksudes papalt.
«Sest neile tuli kuri sisse,» ütleb papa vaikselt.
«Aga mispärast?» ei saa ma aru.
Nüüd mõtleb papa kauem. Ta ütleb, et kuri ronib alguses pea sisse. Sellise pea, mida keegi ei silita. Sellepärast peabki lastele pai tegema. Siis ei saa kuri nende pähe pesa teha.