Raamat, mis paneb mõtlema asjadele, millele ei mõelnud omal ajal ega peaks mõtlema tänagi

Foto: Neil Hall/Reuters/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Roland Tamme politseipõnevikku «Sündikaat».

Ega ma ei tea, kas Roland Tamm on autori õige nimi või on ta hoopis Arnold Kumm, Erlend Pomm või keski-miski muu. Ülejäänud nimed on teose sees niikuinii rohkem või vähem läbinähtavalt muudetud, nii et probleem kukub ära.

Roland Tamm, «Sündikaat». Foto: Raamat

Soovitan hoopis muudel põhjustel. Raamat ei ole eriti hästi kirjutet. Tuimavõitu. Kirjanduslikus mõttes ja võttes. Ent ometi haakub ilusti inimestega, kes tos ajas mütanud ja ellu jäänud – lugesin minagi huviga lõpuni. Kriminaalse maailma ja uussündiva riigi lugu, vaadetega mine- ja tulevikku. Jõledad üheksakümnendad, kuid mitte ainult. Veider ja võõristav võib tunduda noile, kel ajastukogemus puudub. Ent mitte ilmtingimata. Teatav kuivus ja kaldumine päeviklikku dokumentalismi ei ole iseenesest halb, sest lugu lappab end lahti ikkagi. Tuletas meelde aegu, mida meenutada ei tahtnuks ja pani mõtlema asjadele, millele ei mõelnud omal ajal ega peaks mõtlema tänagi. Samas on ajaloos olemas jupid, mis läbi ja üle elatud ning väga hea, et ka raamatus sees. Kes noid aegu läbinud, leiavad meenumusväärset. Kes ei, leiavad muud. Tuleks teismeliste peal testida, et kas töötab või jaa.

Politsei ja luurajate värk ei pruugi üldse erihuvi pakkuda, silmharivalt avardav on tunnetada, kuidas Eesti riigi tekkimine igasugu muu jamaga koos kasvas ja selle sisse ka teatud sorti pahulasi tekkis. Ükski seen ei kasva ussideta. Me Eesti seene ussitamist on siin ilusasti kirjeldet. Soovitan hüva lugu halbadest aegadest. Selge on, et segane on (olnud). Et segasus selgemaks saaks, tasub lugeda raamatuid. Nende hulgas ka täna soovitet asjakest.