Raamat kõige esimeselt eestlaselt, kes riikliku stipendiumiga Jaapanisse sai

Maret Nukke oskab rääkida traditsioonilisest jaapani no teatrist, õpetada origami voltimise kunsti ja kanda kimonot. Foto: Erakogu

Maret Nukke raamatu «Minu Jaapan» kohta saab öelda, esimestest lausetest alates, et see autor on tugev sõnaseadja. Idee sellest, et kauge maa on justkui kallim, see pole ju midagi originaalset, aga ta on selle sümboolse loo paremini välja kandnud kui keegi teine, kellelt seda lugema olen sattunud. Ka sõnade valiku tasandil märkasin nii palju pool-äraunustatut: pisitasa, ristküsitlus, lasipuu, pard — palju sellist sõnavara, mida me justkui teame, aga harva kasutame.

Lugu algab 1980ndatel, kolme erineva versiooni ehk müüdiga: kuidas noore neiu Jaapani-armastus nõukogude lapsepõlves-noorpõlves alguse sai. Jätkub 1990ndate alguses. Maret Nukke oli kõige esimene eestlane, kes riikliku stipendiumiga Jaapanisse keelt-kultuuri õppima sai. Jätkub väga rahvusvahelises seltskonnas, joonistuvad välja tegelased, kes ühel või teisel põhjusel tulnud kusagilt Mongooliast, Itaaliast, Moskvast... ja hakanud Jaapanis õppima jaapani keelt. Joonistub välja ka jaapani kultuur. Mulle meeldib, mismoodi kõik kultuurišoki-elemendid püütakse kinni ja seletatakse ära laiemas kontekstis, olgu selleks põhjuseks siis religioon või midagi väga praktilist või nende kahe kombinatsioon. Heake küll, on spetsiaalsed WC-sussid, aga miks? Miks on WC majas kõige madalamal ja rituaalselt must? Ja heake küll, vannis ei tohi end pesta, aga miks?

Maret Nukke, «Minu Jaapan». Foto: Raamat

Autor armastab Jaapanit ja hakkab ka pärast tudengiaastat aina uuesti seal külas käima, saab seal tööotsi, saab teadustöö stipendiumi, käib ka niisama reisimas. Omamoodi hulljulge, aga samas loogiline temp on koos 8aastase pojaga pooleks aastaks Jaapanisse kolida. Iga külastuskorraga (lugeja seisukohast võttes: iga peatükiga) koorub midagi uut selle kultuuri kohta. Mõnes mõttes võiks öelda, et jaapanlased on... natuke võltsid. Kõige olulisem on viisakus ja oma näo hoidmine, mitte massist eristumine. Aga selline ta on, Jaapan. Kuidas see individuaalsest inimesest massi-inimeseks saamine käib, sellest saab rohkem teada koolipeatükis. Kuidas viisakus võib viia peaaegu et lapse külmumiseni, saab teada Fuji mäe vallutamise peatükis, jne.

Kui mulle midagi endiselt vastuseta küsimuseks jäi, siis see, miks jaapanlased ameeriklasi nii väga austavad ja kummardavad. Ja kas see on vastastikkune armastus? Nende kahe riigi, USA ja Jaapani vastasseis teise maailmasõja lõpuvaatusena oli üks võikamaid lugusid ja USA sõjaväebaasid on siiani Jaapanis. Võibolla selle teema lõpliku koorimiseni Maret Nukke selle raamatu kirjutamise ajaks veel ei jõudnud. On küll väga hingeminev peatükk Nagasaki aatompommi muuseumist, kus tal paha hakkas ja kus ta just seda küsimust oma hinges karjus, aga minu meelest vastuseta.

Muide, kas teadsite, et Hiroshima ja Nagasaki kiiritustõve ohvrid elasid nagu pidalitõbised? Keegi ei soovinud nendega füüsiliselt suhelda. Üks aatomipommi rünnakus lapsena ellu jäänud aktivist pühendas oma elu rahuteemadele, aga tema pojad ei leidnud endale naisi, sest nende ema oli kuulus «mittepuhas», kiiritusega kokku puutunud. Selliseid harivaid lookesi on raamatus väga palju, samas on läbivalt olemas ka autori enda (ja ka tema kasvava poja) arengulugu.

Tahaksin siinkohal juhtida tähelepanu, et see raamat on küll paberil ammu otsas, aga väga mõnusas vormis sisse loetud audioraamatuna, kuulatav Elisa ja Rahva Raamatu audioäppides. Ma olin kunagi tosin aastat tagasi seda lugenud, aga nüüd kuulasin üle ja väga nautisin.

PS. Soovitus audioraamatu kuulajatele, saab kuulata ka näiteks 1,2 kiirendusega. Hästi mõnusalt rahulikult loetud, minu kärsitu loomuse jaoks veidi ehk liiga rahulikult.