Üürike selgitus, kuidas lihtne joonistamine meie elu paremaks muuta aitab

Kati Orav. Foto: Margus Lõvi

Eesti ühe esimese visuaalse mõtlemise ja lihtsustamise edendaja ning koolitaja Kati Orava sulest on ilmunud raamat «Visuaalne lihtsustamine». Raamat on sündinud unistusest. Unistusest sellest, et kõik inimesed maailmas oskavad ja julgevad taas kasutada joonistamist mõtlemise ning suhtlemise tööriistana.

Raamat on kirjutatud kõigile neile, kes soovivad tuua oma ellu rohkem julgust ja mängulisust. See on sulle kui unistad tähendusrikkamast elust. Raamatust saad teada, mida tähendab see, et me kõik oskame joonistada ning kuidas lihtne joonistamine aitab meie elu paremaks muuta. Lisaks sellele õpid ära konkreetse tehnika, mis aitab olla parem mõtleja, planeerija ning tegutseja.

Loe raamatust katkendit!

***

Visuaalne lihtsustamine on kujundite, sümbolite ja märksõnade kasutamine, et luua tähendust.

Kati Orav, «Visuaalne lihtsustamine». Foto: Raamat

See on tehnika, mis tugineb meie kujutlusvõimele ja põhineb lihtsal joonistamisel ning kirjutamisel. Visuaalne lihtsustamine on sügavalt mõtlemise, mõtestamise, mõistmise ja suhtlemise võti. Kui me oskame ja julgeme mõtted oma peast silmade ette tuua, siis juhtub see, et me ainult ise ei näe, kuidas ja mida me mõtleme, vaid teeme selle vajadusel nähtavaks ka teistele. Me toetame sellega oma aju, sest aju mõtleb ja jätab asju meelde piltides ning skeemides. See võimaldab meil lisada informatsioonile emotsiooni ja tekitada tundeid. Tänu sellele jäävad asjad paremini meelde ja tekib tahtmine tegutseda. Lisaks võimaldab see tehnika luua mängulisi skeeme ning tervikpilti, et näha asjade omavahelisi seoseid ja suuremat pilti, ning sünteesida infot. Kui kanname info paberile, peame selles tähendust looma ning seda visuaalselt korrastama, nii võtame info jaoks rohkem aega ja saame seda justkui kõrvalt vaadata. Kujundite ning sümbolite kasutamine ja nende joonistamine toob sisse mängulisust ning kui juba mängulisus on platsis, siis ei ole enam nii palju ruumi liiga enesekriitilisele meelele ning me ei karda eksida.

Stopp, Kati, mõtled nüüd võibolla ärevusega, kirjutamine veel, aga kui see tehnika nõuab ka joonistusoskust, siis seda mul küll ei ole. Pealegi – kas see pole üldse laste teema? Kas see raamat on üldse minu jaoks? Jah, on küll. Rohkem, kui sa arvata oskad. Ära pane veel raamatut kõrvale. Mida rohkem sa joonistamist pelgad ja mida rohkem arvad, et ei oska joonistada, seda rohkem see raamat just sinule kirjutatud ongi. Mina olen ka nii mõelnud ja kõike seda tundnud. Luba, ma räägin sulle joonistamisest, jagan enda lugu ja näitan sulle, miks ma lihtsalt ei usu, vaid ka tean, et me kõik oskame joonistada.

Kuna joonistamise kohta on rohkelt müüte ja piiravaid uskumusi, siis soovitan võtta kohe alguses vastu otsus olla avatud meelega. Suhtu sellesse raamatusse uudishimuga. Ole põnevil selle üle, mis juhtuma hakkab, ja ole valmis üllatuseks, kui palju see raamat sind muuta võib. Jah, sa saad siit mingil määral kaasa väga praktilise oskuse, kuid minu soov on muuta ka sinu mõtteviisi. Kohtan oma teekonnal iga päev inimesi, kes pelgavad joonistamist, ja see võib olla ka üks põhjus, miks sa võib-olla kahtled, kas see raamat on ikka sulle. Aga luba ma näitan, et see on just sinule ja karta ei ole siin midagi. Las ma raputan natuke sinu mõttemaailma. Mõtteviis algab uskumustest, mis meil enda ja maailma kohta on. Kui usume, et meil on võimeid areneda ja õppida, siis selline mõtteviis võib meid inspireerida ja viia suurte saavutusteni. Selle asemel et keskenduda takistustele, saame keskenduda võimalustele. Võta seda raamatut kui võimalust leida uusi nurki ja loovaid lahendusi ning võid siit avastada nii mõndagi iseenda kohta.

Jah, see raamat räägib visuaalsest lihtsustamisest, kuid ka paljust muust. See räägib inimeseks olemisest – sellest, miks joonistamine ja kujutlusvõime on meile nii olulised ja kuidas nende abil taas- avastada ja hoida endas julgust ning mängulisust, et elada tähendusrikast elu.

Mul oli suur kihk panna raamatule pealkirjaks «Ikkagi inimene – kuidas kiiresti digitaliseeruvas ja tehisintellektimaailmas jääda inimeseks ning säilitada inimlikud oskused ja suhtlus».

Ma olen nimelt veendunud, et selles tohutus digitaliseerumises ja tehisintellektirallis hakkame me üpris varsti igatsema päris inimest.

Hakkame igatsema päris silmavaadet, päris puudutust, vestlusi kohvikus, arutelusid laua ümber. Seda on lähiajalugu tegelikult ka tõestanud. Kui arvutid tulid, ei kadunud kuhugi ajurünnak ehk meetod, kus me arutleme asjade üle suure pabertahvli ees, mitte igaüks ninapidi arvutis. E-raamat ei ole välja söönud paberraamatut. Digitahvlite tulek ei ole toonud kaasa seda, et inimesed vaid sinna oma märkmeid teeksid. Vastupidi – erinevad enesearengu pabermärkmikud on aina populaarsemad. Koroonapandeemia ajal veebikanalitesse kolinud suhtlus, õppimine ja koostööd on üha jõulisemalt liikumas tagasi füüsilistesse ruumidesse ja kohtumistesse. Üha rohkem kutsutakse mind visuaalset lihtsustamist õpetama põhjusel, et tahetakse Powerpointist välja tulla, osata spontaanselt mõtteid kaardistada ning tehnoloogia kõrvale jätta. Kõige selle tõttu olen kindel, et ühel hetkel hakkame taas igatsema inimlikkust ka loomisel. Juba praegu küsin ma endalt: kuidas hoida inimesele omast loomist, mida meie aju vajab sama palju kui ratsionaalset mõtlemist?

Me otsime tasakaalu ja elurõõmu, kuid samas viivad tehnoloogia, kiirus, liigne kriitika ja tõsidus meid sellest üha eemale. See on ka põhjus, miks ma selle raamatu kirjutasin. Meie ees on mitmeid väljakutseid, mille on peamine põhjus on digimaailm. Ära mõista mind valesti, ma ei ole digiarengu või -tehnoloogia vastane. Arvan lihtsalt, et on hetki, kus peame digimaailma kriitilisemalt suhtuma. Mõnes mõttes on see raamat innovatsioonist, aga ilma digitaalsuseta. Võibolla pead mind nüüd natuke hulluks, sest kas praeguses maailmas on üldse võimalik teha innovatsiooni ilma digitaalsuseta. Mina küsiks aga vastu, kas digimaailmast tulenevatele probleemidele – sotsiaalmeedia ja tehnoloogia põhjustatud vaimsetele probleemidele, keskendumisraskustele, suhtlemis- ning kirjutamisoskuse kadumisele jms – on ainult digilahendused või oleks ka mingi muu väljapääs? Mina usun, et on. Aga enne, kui selle juurde jõuame, vaatame otsa mõningatele väljakutsetele, mis just selle raamatu seisukohast olulised on. Mis probleeme me siin üheskoos ikkagi lahendama asume?

Praeguse ühiskonna üks suurimaid väljakutseid on see, et tehnoloogia teeb meie eest nii palju ära. Me justkui ei peagi enam süvenenult mõtlema või üksteisele silma vaatama. Üha enam digitaliseeruvas ja visuaalses maailmas oleme muutumas apaatseteks tarbijateks. Kui sinu kooli- või ülikooliajast on aastaid möödas, siis millal sa viimati ise midagi paberile kirja panid, omaenda käega? Või millal sa pidid midagi meelde jätma?

Jah, me kasutame oma aju iga päev 100%, kuid väga väike protsent sellest kuulub sügavalt mõtlemise, juurdlemise ja loomise jaoks.

Me ei pea enam nii palju asju meeles pidama, me ei pea enam looma. Aga inimese aju on loodud nii mõtlema kui ka looma – aju vajab pingutust nii, nagu keha vajab trenni. Kui me ei treeni aju piisavalt ega anna sellele võimalust midagi luua, siis tekivad erinevad emotsionaalsed ja mentaalsed haigused. Ja samas, nii nagu aju tahab ka keha olla osa loomingust. Digitaalsus ei võimalda sedasorti loovust. Peame ekraanide tagant välja tulema ja silmast silma kohtuma, päriselt looma.