Miks ei saa LSDd apteegist osta?

Norman Ohler Foto: btwcapture/Shutterstock

Norman Ohleri «Kõige võimsam aine» käib autori kannul, kui too uurib psühhedeelsete ainete ajalugu, keskendudes lüsergiinhappe dietüülamiidile ehk LSD-le. Selle raamatuga on põnev lugu – nimelt sain kaasa lüüa sisu toimetamises keemia alal! Varem olen lugenud ja kiitnud sama autori raamatut «Patsient A», mis kõneleb Hitlerist ja tema lemmikutest uimastitest – metamfetamiin, opioidid, kokaiin, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

1918–2022, Saksamaa, Šveits & USA. LSD juured ulatuvad Šveitsi, Sandoze värvivabrikusse, kus haisteti, et ravimiturul liiguvad suured rahad ning laiendati oma tootmist. Uute potentsiaalsete ainete otsing meenutab võidurelvastumist, kus osalevad nii looduse saladuste uurijad kui ka sünteetilisele keemiale tuginevad firmad. Sandozes oli valdkonna eestvedaja huviorbiidis tungaltera, teraviljadel parasiteeriv seen. Tal õnnestus selle toimeaine eraldada ning teedrajava ravimiga ettevõte võidukäigule viia. Kui konkurendid kümme aastat hiljem järele jõudsid, uuringud ühendiga jätkusid ning siis sünteesitigi lüsergiinhappe dietüülamiid, mille võimas toime avastati takka juhuslikult. Pea sada aastat hiljem asub Norman Ohler arhiivides tuulama, et saada selgust, miks LSD, mis taas potentsiaalse ravimina pead tõstab, kunagi turule ei jõudnud, vaid ära keelati. Vihje: siinkohal on tegu juba tõelise võidurelvastumisega.

Norman Ohler, «Kõige võimsam aine». Foto: Raamat

«Kõige võimsam aine» haarab kaasa esimesest peatükist, kus lugu juhatatakse sisse II maailmasõja järgse kaosega Berliinis, rääkides lähemalt uimastite lokkamisest ning ühtse keelupoliitika luhtumisest. Edasi läheb aina põnevamaks. Raamat näitab suurepäraselt, miks üldse erinevaid molekule uuritakse. Esimese motiivina ilmneb kasumiiha, aga kaugel pole ka soov inimesi uuenduslike ravimitega aidata. Siinkohal tulevad mängu pahaaimamatutele katsejänestele tundmatute ainete sissesöötmine ja valitsuste salaoperatsioonid. Ma isegi ei oska kommenteerida, milline osa raamatust kõige paeluvam oli, sest ühe aine ümber käis säärane trall.

Ohleri teeb huvitavaks veel see, kuidas ta keskendub ebatavalisele narratiivile. «Patsient A» vaatas Kolmandat Reichi läbi narkootikumide prisma, tekitades huvi ja jälestust. «Kõige võimsam aine» seevastu üllatab, tõstes LSD pjedestaalile kui imeravimi, mida nõmedate seadustega luku taga hoitakse. Kirjanik annab seda motiivide ja põrkuvate huvide tihedat lugu väga ladusalt ning muhedalt edasi. Mulle meeldis tohutult tema isiklik mõõde. Nimelt kirjeldab mees minevikus toimunuga paralleelselt, kuhu uurimistöö teda kannab, nii et LSDni jõudmise kõrvale saab lugeda, kuidas kirjanik aine ajalugu avastab. Mis te arvate, kas lisaks teooriale jõuab ta ka praktiliste katseteni?

Kui sisutoimetamise kogemus lühidalt kokku võtta, siis pidin tublisti kammitsema oma lugemistempot, sest tavaliselt kipun loo sisse minema, nii et ei märkagi, mismoodi see kirja on pandud, kui just väga kriipiv tekst pole. Pilguheit kirjastamise telgitagustesse ning toimetamata raamatu lugemine oli igatahes äärmiselt põnev ettevõtmine. Erialaspetsiifiliste lausete lahtimuukimiseks lihtsalt tõlke muutmisest kohati ei piisanud, vaid pidin paaris kohas saksakeelse algteksti kallale minema. Kõige raskem oli tegelikult hoopis see, et pakatasin peale lugemist faktidest ja mõtetest, mida tahtsin jagada ja arutada, aga polnud seda kellegagi teha. Jään põnevusega ootama, mille Norman Ohler järgmiseks luubi alla võtab!