Elena Ferrante «Kadunud tütar» on aus ja ebamugav raamat emadusest, õigemini naise kammitsaist ja vabadusevajadusest. Kuidagi väga sünge lugu, kuigi tegevus toimub suvisel rannaliival.
Tellijale
EBAMUGAV LUGEMINE ⟩ Kas tõesti on võimalik lahkuda oma laste juurest ja kolm aastat neist mitte midagi kuulda?
Mulle jäävad sisse mõned küsimused, millele ma teksti kaudu otseselt vastuseid ei leidnud. Eelkõige: kui peategelane väidab, et vaatlusaluse naise tütar on haige, kas ta siis ka päriselt on haige?