/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/04/17/16009543t1h5d96.jpg)
Elena Ferrante «Kadunud tütar» on aus ja ebamugav raamat emadusest, õigemini naise kammitsaist ja vabadusevajadusest. Kuidagi väga sünge lugu, kuigi tegevus toimub suvisel rannaliival.
Mulle jäävad sisse mõned küsimused, millele ma teksti kaudu otseselt vastuseid ei leidnud. Eelkõige: kui peategelane väidab, et vaatlusaluse naise tütar on haige, kas ta siis ka päriselt on haige?
Sest peategelane ise on küll haige, ta hing on haige.
/nginx/o/2023/06/20/15404687t1h6f35.jpg)
Ja kas tõesti on võimalik lahkuda oma laste juurest ja kolm aastat neist mitte midagi kuulda? Võibolla on see norimine (ilukirjanduses ei peagi kõik usutav olema), aga igatahes polnud see detail mulle usutav ja ma mõtlesin sellele veel. Kui peategelane midagi väidab, on see ikka nii? Huvitav kiht ja huvitav võte, panna lugejat kahtlema minajutustaja sõnades.
Aga väga usutav oli see pinge, mis aina kasvas. Pärast tugevat ja segast proloogi (justkui mingit aegade vaba autoavarii) algas veidi igavam-rahulikum stseenide lahtilaotus. Üksi elav lahutanud keskealine naine, teadlane, läheb rannapuhkusele... Edasi hakkab pinge kasvama. Ta jälgib rannas ühte suurt Napolist tulnud famiglia't, kes on endale rannamaja rentinud, eelkõige ühte noort naist ja ta tütart (keda ta nimetab haigeks) ja tütre nukku. Ta kirjutab salamisi üles nuku hüüdnimed. Mõtleb vahepeal oma tütardele, sellele, kuidas ta nad omal ajal mitmeks aastaks maha jättis, mõtleb, et peaks tütardele, kes on teises maailma otsas, helistama (sest hiljem, suureks saades, jätsid tütred tema maha, st kolisid kaugele). Ta mõtleb ka, et tegelikult on tütardega igav kõnelda. Aga ta ikkagi mõtleb neile. Mõtleb nende lapseea stseenidele, mil ta oli karjunud, last löönud (aga laps alustas!), iseenda ruumi tagasi võidelnud (aga ta keha hõõgus ambitsioonidest, iseenda akadeemilise tõestamise vajadusest!). Seda kõike on ebamugav lugeda, ma arvan, et iga ema, ka kõige mahedam ja lahkem, tunneb eneses sellesama frustreerunud ema peegeldust. Ka see kõlab valusalt vastu, et ta tütred elavad praegu justkui teises maailmas kui ema: «Nad kuuluvad teise aega, olen nad kaotanud tulevikule.» Tänapäeval on noore-vana põlvkonna vahel niisugune lõhe, nagu pole ealeski olnud, mind häirib see küll väga.
Raamatus on tugevad sümbolid. Kuidas väike tütar on oma ema lapsepõlvenuku ära sodinud ja kuidas ema selle viha ja solvumisega autorataste alla viskab. Kuidas ema nüüd, keskealisena, varastab rannas kohatud võõra lapse nuku (sellesama, kelle hüüdnimesid ta kirja paneb) ja mingi kummalises transis hakkab justkui endale teraapiat tegema, salaja nuku eest hoolitsema oma toas, samal ajal kui rannakogukond päevade kaupa otsib kaduma läinud nukku. Aga nukk haiseb. Ta hoiab mingit vedelat tumedat löga oma sisemuses, see eritab end vaid veidi, niisama lihtsalt seda kätte ei saa... Jälle sümbol.
«Ise oled professor ja sa ei oska isegi öelda, miks sa seda tegid?!» karjub lõpuks tüdruku ema. Tema on noorem, aga selsamal teel, ta on justkui professori peegeldus tema nooremast minast. Ka tema on ühtaegu hoolitsev ja teisalt põgenemisest unistav. Ta on ema.
Kui aus olla, siis minul on olnud needsamad põgenemisvajadused. (Mu raamatus «Kas süda on ümmargune?» kolmandas osas on see mustvalgel kirjas, algses variandis oli just see põgenemisluul raamatu algusesse pandud ja toimetaja ütles, et see on nii tugev ja valus ja kohutav, et tema sellega ei alustaks. Raamatu keskel mõjub see palju mahedamalt.
Nii et ma saan aru ja just seepärast on see raamat ebamugav. Viib vastikusse kohta enese sees, sunnib mingit limukat välja koukima, nagu raamatus tuleb varastatud nuku seest koukida salapärast ollust. «Lapsed on meile vaid laenuks antud» — nii üteldakse, aga see laen on midagi väga erilist. Ma polegi emaduse s e l l e s t küljest varem nii head teemakäsitlust kohanud.
Plaanin ära vaadata ka raamatu põhjal tehtud Oscarile kandideerinud filmi.