Kui valge kaubikuga mees palub abi, siis jookse kuis jalad võtavad

John Fowles. Foto: Carolyn Djanodly

John Fowlesi «Liblikapüüdja» räägib poisist, kellel on kinnisidee armastusest, ja tüdrukust, kelle saatuseks on kloroform ning keldrikamber. Otsustasin romaani ette võtta peale Kellerteatri lavastuse nägemist, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

20. sajand, Inglise maapiirkond Lewesi lähedal. Hiljuti suure summa võitnud noormees ostab vana maamaja ning röövib kunstitudengi, keda ta kaua imetlenud on. Seni on tema päevad möödunud üksluiset tööd tehes, eemalt tüdrukut jälgides või tegeledes oma poisipõlve huvialaga - liblikate püüdmisega. Keldris elusa eksemplari pidamine on aga sootuks midagi muud. Üksiku ja kohmetuna arvab mees, et ehkki tal päris maailmas neiuga sanži poleks, siis õnnestub tal «külalist» end armastama panna, kui too teda tundma õpib.

John Fowles, «Liblikapüüdja». Foto: Raamat

«Liblikapüüdja» on õõvastav lugu vabaduse kaotusest, mis jätab siiski vangistajale mingisuguse inimliku mõõtme. Enamiku raamatust veedab lugeja Frederick Cleggi peas, kus muidugi kõik korras pole, aga toimuvat tema vaatest lugedes tekib siiski mingi väärastunud kaastunne, kusjuures ka tema enda vangil. Tuues klassik tänapäeva, saame tulemuseks Caroline Kepnes'i «Sina», mille Netflix väga edukalt adapteeris. Fowlesi romaani viimane jupp oli täpselt Joe Goldberg. «Liblikapüüdja» mõjub ajatult, kuna tegevus taandub mehe valdustesse, nagu midagi muud polekski maailmas. Ta lõikab naise kavalalt välisilmast ära, keelates ajalehed ja raadio. Lõpuks muidugi mull lõhkeb. Et tegu pole tänapäevase teosega, reedab see, kui vähe on füüsilist vägivalda. Võrreldes nende õudustega, mis moodsate naistega keldris tehakse, tundus see röövimine suisa kombekas. Võikuse puudumine rõhutas aga veel enam, kui kole on vabaduse kaotus ning lubas tegelased halastamatult luubi alla võtta.

Raamatu esimest osa lugedes oli pidevalt lavastus silme ees - nii näitlejad kui ka Kellerteatri paksude kivimüüridega saal. Kujutlusvõime ja kirjeldused täitsid puuduvad lüngad - keldri rikkaliku sisustuse, ülejäänud maja ja seda ümbritseva masendava eraldatuse. Mind üllatas, kuidas etenduses liblikanimede teksti pikkimisega kõhedust tekitati, aga raamatus jäi kollektsioonile rohkem ülekantud tähendus. Muidu kulges tegevus truult mööda tuttavat rada, mõne üksiku kõrvalpõikega, kuid juba enne poole raamatu peale jõudmist kattus see teatri lõpustseenidega. Seejärel saab sõna Miranda, röövitud neiu, kes keldris päevikut peab. Lavastuses ma teda ei mõistnud, kuna see ei lasknud tema pähe kiigata, andes edasi pigem ohvrirolli ja liblikat, mida Frederick üritas vormida. Üllatusin, kuna omistasin tüdrukule sootuks teistsuguseid mõtteid. Tema sissekannetes ei ole hala. Emotsioonide välja valamise asemel leiab püüdu oma vangistajat mõtestada, kuid tabav järeldus on see, et mees on inimesekujuline tühi kott.

Kellerteatris etendunud John Fowlesi triller «Liblikapüüdja». Foto: Rene Topolev

Pikalt meenutab tüdruk enda senist elu, on mõtisklusi inimklasside ja kunsti olemuse teemadel. Viimane tekitas mul veidraid paralleele «Varedaga», kus samuti vanem mentor figureerib. Miranda mõttekäigud olid huvitavad ja unustasin kohati, et ta keldris kinni on. Ka neist tundmustest lugedes oli raske end naise kingadesse asetada. Veidi sain sotti, kuidas sündisid otsused teha just seda, mida ta tegi, ning päevik annab aimu põgenemisplaanide küpsemisest ja nii edasi, aga rohkem on see raamat siiski Fredericku lugu ja mulle tundus, et neiu ülestähendused on seal vahel, sest mees leidis need. Teadsin ju etendusest ja raamatu esimesest osas, mis saab, aga ometi lootsin lugedes, et õudset lõppu ei saabu.