OIMULOKID JA KOŠŠER ⟩ Infotihe raamat, kust saab teada palju põnevat juudimaa reeglite kohta

Foto: Shutterstock

Iga «Minu...» sarja raamat annab võimaluse piiluda mingisuguse eluvaldkonna köögipoolele. Mis tunne on...? Mis tunne on elada Jeruusalemma äärelinna häärberis omaette ülakorrusel ja olla häärberit omava rikka pere koristaja? 

Margit Prantsus avabki raamatu «Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit» esimeses osas just seda ühte konkreetset juudipere näitena kasutades palju erinevaid teemasid, pidevalt mõtlen kaasa elades: kas läheb liiga üksikasjalikuks-piinlikuks või ei, kui palju detaile tohib avada... Minu jaoks siiski ei lähe. Huvitav on.

Teises osas suundub Margit õppima, omaette elama ja nn vabakutseliseks koristajaks, kus puutub kokku veel paljude teiste perede ja lugudega. Kokku on igatahes sündinud infotihe raamat, kust saab teada palju põnevat juudimaa reeglite kohta. Ei jõua ära imestada, kui palju meie jaoks kentsakaid reegleid on isegi nende ilmalikus elus: sünnipäevatordil ei sobi küünlaid ära puhuda, kingitustelt ei sobi hinnasilte ära võtta, kätelda ei sobi tugevalt... Ja te ilmselt teate, et hingamisepäev sabat algab reede päikeseloojangu ajal ja kestab kuni laupäevase loojanguni. Aga kas teate, et sel ajal ei tohi usklik juut teha tööd ja töö alla käib ka WC-paberi rebimine ning lülitite puudutamine? Õnneks lubab usk mitteusklikku appi paluda, kui näiteks elektrikorgid on miskipärast välja löönud.

Margit Prantsus, «Minu Iisrael». Foto: Raamat

Või näiteks mis on koššer: piima ja liha ei tohi koos süüa ega lasta kokku samasse köögiosasse, külmkappi, kraanikaussi... Koššer-kööki on kindlasti palju kallim ehitada ja pidada kui tavalist kööki, aga ka vaesematel juutidel on oma nipid, kuidas fooliumi abiga koššer saavutada.

Või näiteks ortodokssete juudi meeste oimulokid – kust see komme tuleb, ikka pühakirjast, seal on öeldud, et «juuste ääri ei tohi lõigata» ning rabid jõudsid seda fraasi tõlgendades juba aastatuhandeid tagasi oimulokkideni. Ortodokssetel naistel on aga vaja alati pead katta, kui mitte räti, siis parukaga, sest juukseid tohib näidata vaid oma abikaasale. «Minu Iisraelile» kaasa elades tulevad mulle järjest meelde oma isiklikud lood, elasin kunagi New Yorgis ortodokssete juutide linnaosas, kuigivõrd on sellest ka «Minu Ameerika» raamatutes juttu. (Sellise kogukonna sisse saab vaadata Netflixi minisarja «Unorthodox» abiga.)

Mis mind raamatu juures veidi häiris, kuigi sain sellest valikust aru: poliitikateemade ignoreerimine. Näiteks: pereema korraldab häärberis suure õhtusöögi, võõrustab delegatsiooni Saksamaalt, pakub Saksa värvides toite... ja mitte sõnagi ei räägi autor õhtusööki kirjeldades sellest, kuidas suhtuvad juudid tänapäeva Saksamaasse, sakslastesse. Ma ise puutusin Iisraelis kokku sakslastega, kes iga suvi käisid vabatahtlikku tööd tegemas oma süütunde lunastamiseks. New Yorgis olen puutunud kokku juutidega, kes siiani boikoteerivad Saksa firmade tooteid. Holokaustist on juttu raamatus küll, üks huvitav kontekst on eluga pääsenute numbri-tätoveeringud ja sellega seonduv tabude ja reeglite teemaring.

Edasi, tänapäeva poliitika ehk juudi-araabia teema. Ma olen Iisraelis mitu korda käinud, mitu nädalat korraga kohapeal olnud ja kogenud täiesti erinevaid reaalsusi – oleneb, kust otsast siseneda, ehk kes on su sõbrad-tuttavad. Margiti «Minu Iisrael» toimub juudi reaalsuses, tema jaoks kõlab sõna «araablane» kui «ohtlik, ilmselt kurjade kavatsustega». Kord eksib ta autoga ära, sattub araablaste küladesse ja pöörab kiirelt ringi, enne kui midagi hirmsat juhtuda saaks. Raamatus on küll ka üks hea araablane, kes aitab tal sneprisse vajunud luku tõttu häärberisse ülakorruse aknast sisse murda ja see jääbki saladuseks, sest Margiti perenaine ei tohi mitte kunagi teada saada, et ta lasi araablase majja. 

Aga tagasi «Minu Iisaeli» juurde, kõige lähemal poliitikale on ehk lugu Iisraeli tuumarelvast ja sellest, kuidas üks rahuaktivist-vilepuhuja mõisteti 18 aastaks vangi. Aga ka selle teemaga on Margit suutnud jääda pigem neutraalseks.

Praegu mõtlen, et huvitav, mis see ikkagi oli, mis sundis ja kutsus Margitit Iisraelisse kolima, heebrea keelt ära õppima, Vana Testamenti ja muid pühakirju studeerima, Eestisse tagasi kolides seda kõike eestlastele edasi õpetama. Siin raamatus ei ole kusagil otsesõnalist seletust, aga vastus ongi ridade vahel. Siin on kindlasti olemas see Lähis-Ida lummus (hoogsad kirjeldused igapäevastest autoummikutest ja muudest tänavastseenidest) ja see suur küsimus, see saladus, et mis imelik ja imeline rahvas see selline ikkagi on, kes peab end väljavalituks, jumalarahvaks oma tõotatud Kaananimaal.

Raamatu lugemise-kuulamise (kombineerisin paberraamatut ja audioäppi) lõpetamisel leidsin teemale huvitava jätku, vaatasin Netflixist minisarja «The story of Moses» prohvet Moosesest ja sain tõepoolest taas midagi uut teada, mis seda saladust piiritleda aitas. Ka olen omal ajal Iisraelis veedetud nädalate ajal mõnusalt aega veetnud raamatukogudes ja -poodides, neid on seal palju, inglise ja vene keeles on materjali küllalt.

Muide. Juudid loevad-kirjutavad paremalt vasakule, samas numbreid kirjutavad nad sellesama teksti sees vasakult paremale (st nii, nagu meie seda teeme). Noodikirju kirjutavad nad nii nagu meie, vasakult paremale, aga nootide alla käivat teksti juudi-pidi ehk paremalt vasakule. Kuidas see kõik tegelikult toimida saab, mismoodi see superkompuuter ehk inimaju selle kõik kokku dešifreerib, sellest ma tegelikult aru ei saa.

Aga oma Iisraeli-külastustest mäletan küll seda (mida ka siinne raamat kirjeldab), et juudid on raamatuhullud. Ega ma vist kusagil mujal maailmas olegi näinud seda, et inimesed kõnnivad tänaval ja loevad raamatut. Ka Margit oma raamatus kirjeldab seda kommet ja jutustab mõnusa tõestisündinud loo rabist, kes raamatut lugedes komistas, kukkus ja end vigastas, ise püsti ei saanud ja abi ootama jäädes pikutas ja... luges raamatut edasi.

Nii et ühesõnaga öeldes on Iisraelist – kogu selle maaga seonduvat keerulist konteksti arvestades – kirjutatud vägagi muhe raamat. Siin on ka mitu mõnusat retseptiideed. Näiteks: küpsetad ahjus baklažaani, nii et koor kõrbeb mustaks, lõikad pooleks, kraabid välja sisu, segad selle oliivõli ja purustatud küüslauguga. Tegin järele ja maitses imehea.