Kuidas on sõjast tehtud vaatemäng, mida ekraanilt vahtida saab?

Kaader filmist «Näljamängud». Näitlejad Josh Hutcherson, Elizabeth Banks ja Jennifer Lawrence. Foto: Murray Close/ Lionsgate/ AP/ Scanpix

Vist pole võimalik tänapäeva maailmas nii elada, et poleks üldse mitte midagi Suzanne Collinsi «Näljamängudest» kuulnud. Igatahes minu radaril olid need mängud ammu olemas, eriti filmidena, aga teismeliste peategelastega vägivalda täis filme ei olnud soovinud ma ette võtta. Kõik saigi ju alguse raamatust.

Õigemini sai kõik alguse ideest. Raamat on mul nüüd läbi (muidugi ühe hooga, sest see on kaasahaarav) ja see on sedasorti raamat, kus ma tahan teada sünnilugu.

Niisiis istus kirjanik Suzanne Collins kord teleka ees ja vahetas kanaleid. Ühest kanalist käis toona moeharjal olnud ellujäämis-tõsielusari, teises kanalis näitas Iraagi sõda. Sel hetkel saabuski tema pähe see küsimus: kuidas saab sõda pidada lubatuks, õiglaseks? Ja kuidas on sõjast tehtud vaatemäng, mida ekraanilt vahtida saab? Suppi lisandub tema lapsepõlvest pärit huvi Kreeka müütide vastu (näiteks Theseuse müüt, kus loosi tahtel pandi seitse noormeest labürinti Minotaurusega võitlema) ja huvi gladiaatorite vastu.