LUGEMISSOOVITUS ⟩ Ajalooraamat, mis kulub igale eestlasele tõhusaks suviseks lugemisvaraks

Ajaloolane Neil MacGregor. Foto: Gary Cameron / Reuters / Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Neil MacGregori ajalooraamatut «Saksamaa. Ühe rahva mälestused».

Neil MacGregor, «Saksamaa. Ühe rahva mälestused». Foto: Raamat

Mahukas ja sisukas raamat Saksamaast kulub igale eestlasele tõhusaks suviseks lugemisvaraks. Pane/anna/tee või tina, aga sakslastega oleme me nii palju sajandeid ühises kultuuriruumis toimetanud, et vanimadki meist täpselt ei mäleta. Või kas ikka oleme? Ega need sakslased ju teab mis vana rahvas ei ole. Tänapäevase ja enamvähem ühtsena. Piisab vaadata vaid raamatu alguses olevaid kaarte, mis annavad kena ülevaate saksakeelsete riigikeste (ei jaksa keegi kokku lugeda kõiki noid kuningaid, kuurvürste, hertsogeid ja keda veel) muutumisest. Suuresti saksakeelse maana olime veel sajandi eest sisuliselt Saksamaa. Kui keelekeskselt läheneda – ja keelekesksus on eestlastele armas. Ja terviklik Saksamaa oli siis noorem kui meie praegu. Jah, kohalikul sakslaskonnal saagis Eesti Vabariik kohe Vabadussõja järel majanduslikud jalad alt ja teise ilmasõja alul vudis kogu kogukond siitmailt ära. Üks kultuur ja üks rahvakild sai otsa. Mitte muidugi lõplikult, füüsilist ja kultuurilist pärandit on tublisti järel. Nagu mõnes muuski Euroopa osas, kus ajalugu Saksamaaga põimunud, aga saksa keelt enam tänaval ei kuule. Mu meelest peaks sakslastega sisemist sidet tugevdama ja siin on kõva abiline naksti riiulist võtta. Kasutatagu võimalust.

Hea raamat, mis ei järgi harjumuspärase detailitäpse ajalookirjutuse vormi, vaid räägib ühe riigi(stiku) ja rahva lugu inimlikust vaatepunktist ja päris omamoodi. Isegi vorstidest tuleb juttu, ei üksnes kultuuriheerostest ja sõjapealikest. Üllatusliku pildimaterjaliga ei ole samuti koonerdatud, värvikas kulg läbi kogu teose ja ajaloo. Ma justnagu arvasin, et üht-teist Saksamaast tean ja üldpilt on kaunis klaar, ent ennäe. Leidsin siit palju uut ja edasimõtlemisväärset. Ei ole mingi aabitsatõdede kordamine, ent raamatutest lähedalt mööda käinud inimesele passib ka esimeseks raamatuks sel teemal. Ohtralt lugenule pole samuti igav. No kaartidel tundub, et on natuke näpukaid sees, aga neid on viimasel ajal igas viimases kui kaarte sisaldavas raamatus. Kirjastused peaksid rahad kokku panema ja palkama kamba peale ühe asjatundliku kartograafiatoimetaja.