Naisest, kes isegi Kalamajas elades kunagi hipsteriks ei saanud

Piret Tali. Foto: Erakogu

Tunnen «Minu Kalamaja» autorit juba 30 aastat (appi, kauemgi!), ma tean, et ta on omamoodi sõnaseadja, nii et ei saagi alati ta juttu kuulates aru, on ta tõemeeli kritiseeriv või teeb nalja. Võibolla ei saa ta vahel ise ka aru. Nii et kui tallinlased kohati pahandavad autori Tallinna-kirjelduste peale, siis võibolla peaks arvestama, et ta ei mõtle seda kõike 100 protsenti tõsiselt.

Samas tean ma, et Piret Tali on vana maailma armastaja, nostalgik. See tuleb ka tema (pigem lapsepõlveainelises) «Minu Pärnu» raamatus välja. Talle on alati oluline see, mis oli enne.

Piret Tali, «Minu Kalamaja. Hipsteriks saamatu». Foto: Raamat

Igatahes sain mina «Minu Kalamaja» lugedes mitmeid nostalgialakse. Ka mina elasin 1990ndatel mõnda aega Tallinnas. 2000ndate alguses samuti, isegi lausa Kalamajas. Mäletan sinistes maikades mehi hoovis viina võtmas ja ketikoeri haukumas. Ja mäletan, kuidas algas linnaosa muutus.

Ühest küljest ongi siin kaante vahel lugu linnaosa suurest muutusest (kõige eredamalt esindab seda ehk Balti jaama turg «enne ja nüüd»), aga peale selle on siin lihtsalt üks tihemadala linnaosa elu ja ka lihtsalt ühe kodu tekkimine: tülid naabritega, korteri järkjärguline laiendamine, mööbli tuunimine, laste kasvamine. Tasapisi saab koos linnaosaga ka Piret ise muutuse osaliseks. Kuigi mis muutus see siis ikkagi on... Väikekodanlikuks ja korralikuks saamine? Jah, võimalik. Ja sisse jääbki väike kurbus sellepärast, et see kunagine raju noorus on möödanik. Nii linnaosal kui inimesel. Aga nii see elu käibki!

Mida aga tähendab alapealkiri «hisperiks saamatu», seda võib antud kontekstis igaüks ise tõlgendada.