«Ma tundsin end tühjana. Ja siis veel see ärevus. Mida ma kartsin»

Jon Fosse. Foto: Stefan Sauer / AP / Scanpix

Jon Fosse «Valendus» on kummaline ja ilus lugu mehest, kelle auto jääb lumme kinni. See on geniaalne romaan elu ja surma piirist, nagu kokkuvõtlik kaja tema parimaks peetavast teosest «Septoloogia».

Fosse kasutab põgusaid vihjeid maailmale, mis on jutustaja käeulatusest väljas, et uurida inimkonna kõige tabamatumaid püüdlusi, nende seas kindlust ja puutumatust. Tema julgustavalt selge proosa rikastab loo mitmetähenduslikkust nii ilmutusliku kui tuttavliku sügavusega.

Mees sõidab, teadmata, kuhu ta läheb. Ta pöörab vaheldumisi vasakule ja paremale ning lõpuks keerab metsateele. Ta ei peatu enne, kui auto jääb porisse kinni. Hakkab lund sadama, läheb pimedaks ja külmaks, aga abi otsimise asemel kõnnib mees mööda metsarada. Ta arvab, et see võib kuhugi viia, kuid kõndides näeb ta eespool säravat, omamoodi valendust inimese kujul. See läheneb talle ja puudutab teda, kuid siis kaob. Siis kuuleb ta hääli ja tundub, et metsas on teisigi, aga kas need on tõelised või seotud valendusega?