Kust tulid muinasjutud?

Epp Petrone lastele esinemas. Foto: Erakogu

Jah, kust tulid muinasjutud? Minu raamatus «Kust tulid muinasjutud?» on üks hästi armas omamoodi versioon, mis muudab muinasjutud justkui lasteks, kes soovivad kodust välja pääseda ja laia ilma rändama minna - autentne muinasjutt muinasjuttudest, pärit Aafrikast.

Kui mina laps olin, veetsin palju aega oma ema töö juures, raamatukogus, ja mäletan hästi «Saja rahva lugude» muinasjutusarja ning mitut muud jutukogumikku. Suuremaks kasvades oli üks periood, kui ma muinaslugudest kaugenesin, aga siis tulin tagasi nende juurde, juba küpsemas eas. Hakkasin aru saama, millised muinaslood mulle endale meeldivad. Ja just sellistest juttudest olengi kokku pannud selle raamatu.

Esiteks, metafoorsed lood. Hea muinasjutt olgu mõistujutt: tavalise jutu all räägitakse ka ühte teist, suuremat lugu, ja saab lõpus küsida: mida me sellest õppisime? Näiteks iga kord, kui keegi mult midagi laenata soovib, tuleb mulle korraks meelde lugu sellest, kuidas jänes oravale oma ilusa koheva saba laenas...

Epp Petrone, «Kust tulid muinasjutud?» Foto: Raamat

Teised, lühikesed lood. Midagi pole teha, mina armastan lühikesi muinasjutte rohkem kui pikki. On muidugi hetki, kus tahaksin videvikumõnus kuulata kellegi pikka jutustust, aga niimoodi raamatusse trükitult eelistan ma lühikesi, isegi anekdoodi-pikkuses jutte.

Kolmandaks, jah, olgugi nad naljakad. Olgu siis kogu olukord absurdne, tegelased tobedad, nende jutt imelik... Igatahes on midagi sellist, mis kergelt naerma ajab.

Näiteks üha enam märkan, et mulle meeldivad putuktegelased. Siia raamatusse kogusin mitu putuktegelast: näiteks prussakas Martina, kes oma 21. päeva sünnipäeva puhul otsustab mehele minna; või lutikad, kellele tuleb sääsk külla; või kirbud, kes satuvad «merehätta».

Kust ma neid muinasjutte kogun ja korjan? Mul on aastad tagasi ostetud hiigelpaksud inglisekeelsed antoloogiad, erinevate maailma maade folkloorikogumikud. Iga aastaga avaneb rohkem ka internet, üles pannakse vanu raamatuid, ümber jutustatakse vanu lugusid, tuleb vaid otsida.

Ja kuidas ma muinasjutu «enda omaks teen»? Tavaliselt ma algatuseks jutustan loo kellelegi suuliselt ümber, olgu see siis üks inimene või mõni rühm. Ma armastan neid olukordi, kus jutustatakse lugusid. Ja iga lugu läheb paratamatult oma jutustaja nägu. Ta on ikka pärit sealt kusagilt kaugelt (või lähedalt) maalt, aga ta on nüüd minu oma. Nagu selles Aafrika muinasjuttude-muinasjutus: üks kaugelt tulnud laps rändas minu juurde ja ma lapsendasin ta.

Pildid on siia muinasjutukogusse teinud Tiiu Kitsik. Mõnusad lapselikud, fantaasiarikkad. Ootan juba meie järgmist koostööd!