Poiss, kes ei sallinud lugemist silma otsastki, kuni tema kätte sattus see õige raamat

Kirjanik Terry Pratchett. Foto: SUZANNE PLUNKETT/REUTERS/Scanpix

Rob Wilkinsi «Terry Pratchett: elu joonealuste märkustega» pakub armastatud ulmekirjaniku elulugu, mille on kirja pannud tema assistent. Oma lugemiselamust jagab raamatublogija Mariann vendelin.

1948-2015. Tillukeses majas silmapaistmatus inglise külakeses elas kord üks väike poiss, kes ei sallinud lugemist silma otsastki, kuni tema kätte sattus see õige raamat. Peagi katsus ta ise kirjutamises kätt ja juba 15-aastaselt sai temast ulmeajakirjas avaldatud autor. Kirjanikuks saamine ei käi aga üleöö ja merre voolas veel hea hulk vett, enne kui ta oma esimese romaanini jõudis. Kui esimeste raamatutega läks vaevaliselt, siis hiljem sai ta hoo sisse ja vorpis mitu menukit aastas. Aastaid sellele kirjanikule kahjuks palju ei antud.

Rob Wilkins, «Terry Pratchett. Elu joonealuste märkustega» Foto: Apollo

Lugesin seda teost eelkõige kui kirjanikuks kujunemise lugu. Terry pakub ehedat näidet, kuidas vaja on ainult seda üht õiget raamatut, et sünniks lugeja. Nautisin väga kirjaniku töövõtetest ja ekstsentrilisest iseloomust lugemist! Eriti kõnetas kuidagi see hetk, kui Rowling Pratchetti troonilt tõukas. Mees oli uskumatult viljakas ja kindlasti jätkan tema Kettamaailma avastamist. Tegelikult lugesin veel vahetult enne elulugu lõpuks läbi «Morti».

Kirjutamine ja ulmearmastus moodustasid suure osa Terry elust, aga raamatus on killukesi ka ülejäänust — abikaasast, tütrest, majapidamisest igasuguste toredate pudulojustega.

«Terry Pratchett: elu joonealuste märkustega» ei olnud kerge lugemine. Esiteks külvab Rob teksti üüratult nimesid, inglise ulmekirjanikke, Terry iidoleid ja kaasaegseid, näitlejaid ja produtsente, millest enamik mulle midagi ei öelnud. Lugesin huviga mehe nooruspõlvest ja kirjanikuteest, aga paratamatult hiilis sisse nukker toon.

Ühest küljest kirjutab Rob Wilkins biograafiat kronoloogilises järjekorras, teisalt ei lase unustada Terry varast lahkumist, kuna tuleb haakuvaid teemasid sisse põimides selle juurde pidevalt tagasi. Tundsin kogu lugemise aja tuska, et olen millestki ilma jäänud — kirjaniku autobiograafiast, esinemistest, kirjutamata romaanidest. Mul ei olnud enne lugemist kirjanikust endast sooja ega külma, aga tema elutee lõpp rusus sellegipoolest. Olgugi, et kogu tekst valmistas ette, siis lõpus ikka pisarad voolasid.

Kujutan, et Terry tulihingelise austajana teost lugedes valmistaks helged kohad rohkem rõõmu ning Alzheimer ängistaks veel enam. Kokkuvõttes on tegu suurepärase ning armastusega kirjutatud elulooga!