Uus raamat aitab elus hoida Ruhnu saare naiste osavust ja ilumeelt

Anu Pink. Foto: Dmitri Kotjuh

Anu Pink on valmis saanud uue käsitööraamatu «Ruhnu. Kirjad kudujate saarelt».

Keset Liivi lahte asub väikene Ruhnu saar, kus sajandeid püsis väga omanäoline kudumistraditsioon. Kudumine oli selle saare naiste jaoks üks osa elamise viisist – nii sündisid keerukate viklikirjade ja üksnes Ruhnule omaste mustritega kindad, sokid, sukad ja kampsunid. Selle rahvakillu kultuuritraditsioonid Ruhnu saarel katkesid ootamatult, kui peaaegu kõik ruhnlased 1944. aasta sõjakeerises Rootsi ümber asusid. Kunagi kootud kirjad aga jäid, justkui möödunud aegade mälestus elust Ruhnu saarel.

Raamatus on põhjalik ülevaade kõigist Ruhnu traditsioonilistest kudumitest ning ka õpetused nende kudumiseks, alates sellest, kuidas kududa sõrmkindaid, sukki või sokke kuni selleni, kuidas teha lõiget või arvutada silmuseid Ruhnu kampsunite kudumiseks. Ühtekokku 120 mustrit on võetud erinevates muuseumites ja erakogudes olevatelt vanadelt Ruhnu kinnastelt, poolkinnastelt, sokkidelt, sukkadelt ja kampsunitelt.

Ruhnu kudumiskultuuri tavad ja saladused

Tartus toimub 10. mail kell 16 ERMi Hurda saalis raamatu esitlus, kus autor Anu Pink teeb illustreeritud ettekande ligi 10 aastat kestnud Ruhnu kudumite uurimistööst ja selle tagamaadest, tuues välja kudujate ja ka etnograafide jaoks põnevaid nüansse ja avastamisradu, mis raamatus sellise põhjalikkusega käsitlemist ei leia.

Kuidas Ruhnu naised tegelikult kudusid? Milline näeb välja üksnes Ruhnu saarel kootud sokikand? Kuidas Ruhnus ringselt kooti? Milline on Ruhnu roos? Kes on need inimesed, kes Ruhnu esemeid on Rootsi ja Soome muuseumitesse andnud? Neile ja mitmetele teistelegi küsimustele saab vastuse 10. mail ERMis toimuval raamatuesitlusel.