Rilke kirjas noorele luuletajale: just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades oleme kirjeldamatult üksi
/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
10. mai 2024, 11:20
:format(webp)/nginx/o/2024/05/10/16061286t1hcc39.jpg)
«Loomingu Raamatukogu kuldsarjas» on ilmunud Rainer Maria Rilke kirjad ühele noorele luuletajale ja ühele noorele naisele, kes mõlemad temalt nõu küsisid ja talt elutuge otsisid.
Üks armastatumaid saksakeelseid luuletajaid Rainer Maria Rilke (1875–1926), kuulus üksiklane, ütleb ühes kirjas: «Ma kuulun nende vanamoeliste inimeste hulka, kes peavad kirja veel suhtlemisvahendiks, kõige ilusamaks ja külluslikumaks.» Ta pühendas korrespondentsile palju aega ja energiat ning pidas laiaulatuslikku kirjavahetust oma ajastu suurkujudega ja ka mõne noore austajaga. Siin ilmuvadki kaks kõige hõrgumat, loetumat ja tõlgitumat viimati nimetatud kirjaseeriaist.
«Kirjad noorele luuletajale» koondab kümme kirja aastatest 1903–1908, mis on juba kogenud noore poeedi vastused verinoorele kirjutajale, kes ei tea veel, kas minna elus ohvitseri või luuletaja rada. Rilke soovitused jäävad ettevaatlikuks, sest «tegelikult, ja just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades, oleme kirjeldamatult üksi». Kirjadest leiab tõepoolest ka soovitusi sõnade seadmiseks, aga veelgi enam annavad need aimu Rilke ainulaadsest maailmatunnetusest.
Nii nagu kunagi noor luuletaja, kirjutas ka üks noor naine pärast Rilke luulest lohutuse leidmist kogenud luuletajale ja küsis raskel ajal juhatust eluga toimetulekuks. Esimese maailmasõja eest Šveitsi pakku läinud Rilke vastaski talle ning sellest algas nende viis aastat (1919–1924) kestnud kirjavahetus, millest mõlemad said hingepidet ja mis 1930 avaldati pealkirja all «Kirjad noorele naisele».
Raamatu järelsõnas tutvustab tõlkija Tiiu Relve järelsõna kirjasaajaid ning avab kirjade tausta.
Loe raamatust katkendit!
***
Viareggio Pisa lähedal (Itaalia), 5. aprill 1903
Andke mulle andeks, armas ja austatud härra, et Teie 24. veebruari kirjale mõtlen tänulikult alles täna: olin kogu aeg tõbine, mitte otseselt haige, kuid mind vaevas gripitaoline roidumus, mistõttu ei jaksanud ma midagi teha. Ning kui muutust kuidagi tulla ei tahtnud, sõitsin lõpuks selle lõunamaise mere äärde, mille hea mõju on mind juba ükskord aidanud. Ent ma pole veel terve, mul on raske kirjutada ja nii tuleb Teil neid väheseid ridu rohkema eest võtta.
Loomulikult teadke, et rõõmustate mind alati, iga kirjaga, kuid olge heatahtlik vastuste suhtes, mis jätavad Teid võib-olla sageli tühjade kätega; sest tegelikult, ja just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades, oleme kirjeldamatult üksi, ning selleks, et keegi saaks teisele nõu anda või koguni teist aidata, peab palju juhtuma, peab palju õnnestuma, ja selleks, et see ükskord sünniks, peavad paljud asjaolud kokku sattuma.
Tahtsin Teile täna öelda veel kaht asja. Iroonia: ärge laske sellel enda üle valitseda, eriti ebaloomingulistel momentidel. Loomingulistel aga proovige seda kasutada kui veel üht vahendit, millega elu haarata. Puhtalt kasutatuna on iroonia ka puhas ja seda ei pea häbenema; ja kui tunnete, et see on Teile liiga südamelähedane, kui kardate läheduse kasvamist, siis pöörduge suurte ja tõsiste asjade poole, mille ees iroonia muutub väikeseks ja abituks. Otsige asjade sügavust: sinna ei lasku iroonia eales; – ja kui Te nõnda tõeliselt suureni liigute, siis proovige samal ajal järele, kas see käsitlusviis tuleneb paratamatult Teie olemusest. Sest tõsiste asjade mõjul iroonia kas libiseb Teilt maha (kui see on midagi juhuslikku) või (kui see kuulub tõepoolest sünnipäraselt Teie juurde) hoopis tugevneb tõsiseks tööriistaks ja võtab sisse oma koha vahendite hulgas, mille abil Teil tuleb kunsti vormida.
Ja teine asi, millest tahtsin Teile täna rääkida, on see:
Kõikidest minu raamatutest on vaid mõned üksikud mulle hädatarvilikud ja kaks on koguni alati mu asjade hulgas, kus ma ka ei viibiks. Ka siin on need minuga: Piibel ja suure taani kirjaniku Jens Peter Jacobseni raamatud. Mõtlen praegu, et kas Te teate tema teoseid. Neid saab kerge vaevaga muretseda, sest osa neist on väga heas tõlkes ilmunud Reclami universaalbiblioteegi sarjas. Muretsege endale J. P. Jacobseni «Kuus novelli» 1ja tema romaan «Niels Lyhne» 2 ning alustage esimese köite esimesest novellist, mille pealkiri on «Mogens». Teid valdab omaette maailm, õnn, rikkus, ühe maailma haaramatu suurus. Elage natuke aega nendes raamatutes, õppige seda, mis tundub õppimist väärt, aga ennekõike armastage neid. See armastus tasutakse Teile saja- ja tuhandekordselt, ja milliseks Teie elu ka ei kujuneks – see armastus, olen selles kindel, jookseb läbi Teie kujunemise kanga ühe olulisema lõngana Teie kogemuste, pettumuste ja rõõmude lõimes.
Kui mul tuleks öelda, kellelt olen midagi teada saanud loomise olemusest, selle sügavusest ja igavikust, siis nimetaksin ainult kaht: Jacobseni, suurtkirjanikku, ja Auguste Rodini, kujurit, kelletaolist ei leia ühtegi praegu elavate kunstnike hulgast.
Edu Teile kõikidel teedel!
Teie
Rainer Maria Rilke
**
1. Jens Peter Jacobsen, Lask udus. Eesti Raamat, 2010, tlk Ene Mäe. Eesti tõlkes on avaldatud vaid neli novelli.
2. Jens Peter Jacobsen, Niels Lyhne. Eesti Kirjanduse Selts, 1930, tlk Karl Oskar Freiberg.